Seiklemine Yazdi liivalabürindis

Läheb endiselt hästi. Yazd on väga põnev linn. Suurte tänavate kivifassaadide taga on peidus liivast linn, kus on võimalik tunde mööda ebakorrapärast tuhandete tänavate rägastikku ekselda. Kitsastel liivamüüridevahelistel teedel vuravad lisaks mootorratastele ka autod, mis hädavaevu kaarvõlvidega kaetud käikudest läbi mahuvad.

Proovisime teha Lonely Planeti pakutud tuuri selles liivalabürindis, millega pidi väidetavalt aega minema 2-5 tundi, olenevalt sellest, kui palju sa ära eksid. Viitasid ja loetavaid tänavasilte on siin vähe, tänavad kõik ühtemoodi kõrbepruunide müüridega ääristatud, tänavad nii kitsad, et pidasime neid alatasa ekslikult tupikteedeks, ja enamus tänavatest ei kajastu LP kaardil.

















Need olid nüüd kõik õigustused sellele, et me vaatamata oma suurele enesekindlusele kolme tunni pärast alla vandusime. Olime nimelt kolme tunniga suutnud läbida vaevu neljandiku LP 2-5 tunnisest tuurist ja põrgulik kõrbepäike oli meie viimse energia ära paistnud.

Tuuri käigus külastasime üht eriti huvitavat pühamut. Ehitis ise oli täitsa tavaline, aga sees istusid ja pühamu keskel asuva sarkofaagi ümber seisid tihedalt koos umbes paarsada mustas ürbis naist, noored ja vanad, moodustades omamoodi rühmi vanemate laulvate naiste ümber. See laul meenutas pisut meie regivärssi ja laulvad naised kõigutasid end istudes tasakesi laulu rütmis. Paljud seisid sarkofaagi juures ja toetasid end vastu seda, suudlesid seda, hoidsid silmi kinni, sõrmitsesid oma palvehelmeid ja laususid oma palvesõnu. Kõik see palvetamine moodustas kõrgesse ruumi ühtlase pehme sõnade ja laulude sumina.

Pühamus palvetavad naised vaatasid meid Katiga (Aivo pidi sedakorda väljas ootama) sõbraliku ja tervitava näoga, mitte sellise kummastusega, nagu meid tänaval jõllitatakse. Üks naine andis meile kätt helmestega südamele pannes mõista, et palvetab meie pärast. See oli tõeliselt meeliülendav kogemus ja ma ei söandanud seal valitsevat vaimsust pildistamisega rüvetada. Sealt väljudes oli isegi kerge ebamugav ärevus sees. Tundus, nagu ei sobiks me oma raha- ja karjääriusuga hästi siia maailma.

Tänavale jõudes heitsime seljast pühamus meile selga antud pikad linad ja olime taas kohalikele UFOd. Leia näiteks UFO järgmiselt pildilt :)

















Peatume imeilusasti renoveeritud traditsioonilises sisehooviga liivast majas, kus elab palju lääneturiste, kellega muljetada ja kelle muljetamisi koguaeg pealt kuulama oleme sunnitud. Tuleb tõdeda, et ma naudin kehakeelseid vestlusi kohalikega palju rohkem kui turistide pajatusi. Mingil hetkel kaotavad need tõelised maailmarändurid empaatiavõime ja vaimustuse, nende jutust peegeldub mingit imelikku üleolevat, ükskõikset ja küünilist suhtumist. Võibolla teen ma nüüd üldistusega maailmaränduritele liiga, aga nad räägivad nagu oleks kõikjal käinud, kõike näinud ja miski ei suuda neid enam üllatada. Mis mõte on nii üldse reisida?

Meie oleme igati eeskujulikud turistid, siiralt vaimustunud uutest kogemustest ja alati kõige üle õnnelikud (hehehee..... vist väike liialdus...). Igal juhul püüan hinnata igat kogemust, sest see võib kujuneda kordumatuks.