Burkas naisterahvas ulatas Helsingi lennujaama piirivalvurile oma passi. Piirivalvur vaatas naist, siis passi, siis jälle naist, siis jälle passi. Tema ilme justkui korrutas: "Mismõttes, no mismõttes!" Naine sealjuures pööras muudkui pead, et tegeleda oma lastega. Piirivalvur muudkui üritas kaetud nägu passiga kokku viia...
Mõtlesin samal ajal endamisi, et kas see siis ebaviisakas ei ole, põrnitseda niiviisi mosleminaist. Sest üks oli selle reisi puhul kindel, keerulisem kui mistahes transpordi, keele jms probleemidega on Iraanis arvestada igal hetkel arvukate kultuuripõhiste viisakusnormidega.
Igasugune lugemismaterjal iraanlaste tavade ja reeglite kohta ei tekitanud sugugi kindlustunnet, pigem kõhedust. Ulata objekte alati kahe käega, ära vibuta pöidlaga - see on vulgaarne, keeldu esialgu küllakutset vastu võtmast, aga ära tee seda liiga kategooriliselt, tee külas olles rohkelt komplimente, aga ära kiida liialt mingit objekti - peremehel tekib nii kohustus see sulle anda. Tundub nagu oleks Iraanis igal sammul sada ja üks võimalust kommete vastu eksida, ebaviisakalt või rumalalt käituda.
Aga meid see ju ei heiduta! :)
Koorikaaslase Steni antud materjalid sh audioõppe failid tõotavad olla väga kasulikud. Neljandas peatükis õppisin lõpuks farsi keeles teejuhiseid küsima. Esimese kolme peatüki jooksul õpetati mulle, kuidas väita, et räägin farsi keelt ja et olen ameeriklane. Vale puha kõik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar