Kuna teadsin, et mu kolleegid küsivad Iraani tööturu ja sotsiaalse turvalisuse kohta, kasutasin kohe võimalust, et selle kohta pärida. Tuleb välja, et olukord pole sugugi kehvem kui meil. Tõsi, töötuse puhul riik kuigi suurt kaitset ei paku - paar kuud kehtib tervisekindlustus ja inimene saab tillukest toimetulekutetust. Aga siis on ka kõik - tuleb ise hakkama saada.
Samas maksavad töötajad (või tööandjad - seda täpselt aru ei saanud) kindlustusmaksu, mis tähendab, et kui inimene on umbes 20 aastat töötanud ja kindlustusmaksu maksnud, siis on ta elu lõpuni täielikult kindlustatud. Väidetavalt hõlmab see kindlustus nii tervise- kui ka töötuskindlustust, aga jällegi - ei julge 100% kinnitada. Samas ei oska ma öelda, kui raske või kerge on Iraanis 20 aastat ametlikku tööstaaži koguda.
PS! Pildilolev banaanikastide otsas peesitav vanamees on illustreeriva tähendusega - tegemist ei ole meie jutukaaslaseks olnud onuga, vaid lihtsalt tänu heale õnnele ja tublile Canoni fotokale liikuva auto akna kaudu tabatud "iluga".
Puhkust on inimestel aastas 30 päeva. Avalikus sektoris töötavad inimesed saavad sellel ajal valitsuselt kuupalga ulatuses puhkuseraha, erasektoris maksab puhkuseraha tööandja ja seda üldjuhul paremini kui valitsus. Meie vestluskaaslane saab näiteks lisaks 30 makstud puhkusepäevale ka 13. kuupalga. Tema sõnul eelistabki enamus inimesi erasektoris töötamist, sest seal makstakse oluliselt paremini.
Tööpäev on Iraanis keskmiselt 8 tundi, töönädal aga meie viie päeva asemel kuus päeva. Puhkepäev on siin ainult reede, mis näeb välja täpselt nagu meie pühapäev - inimesed on peredega väljas, naudivad vaba aega parkides, linnatänavatel jalutades. Ja paljud poed ning isegi turud on suletud. Lisaks reedele on poolvaba ehk lühendatud tööpäev ka neljapäev.
Kuigi Eestist lahkudes oli viimaseks teemaks pensioniea tõstmine, unustasin siiski küsida, kui vanalt iraanlased pensionile lähevad :) Aga õnneks on kõik info olemas siin. Lühidalt kokku võttes, Iraani pensionisüsteem on võrdlemisi helde. 30 aastat töötanud inimene võib pensionile minna siis, kui soovib, 10aastase tööstaažiga mees peab ootama 65aastaseks saamiseni, naine 60ni.
Vanaduspensionimakse suurust arvutatakse nii, et viimase 24 kuu keskmisest töötasust 1/35 korrutada töötatud aastate hulgaga. Mina saaksin oma tänase tööstaaži baasilt selle järgi juba rohkem kui meie riiklik alampalk ja kui töötan 30 aastat, võiksin minna 50aastaselt pensionile ja saada vägagi mõnusat pensionit. Vanaonu sõnul ongi siin inimeste pension üldjuhul 70% nende viimasest keskmisest töötasust. Ja pensioni maksab valitsus, inimesed ise pensioniks raha ei kogu.
Naised moodustavad kogu tööjõust umbes 20%. Kui töötav naine jääb lapsehooduspuhkusele, saab ta 9 kuu jooksul pärast lapse sündi täispalka. Selle peale ütlen ma RESPECT! Eesti on OECD sõnul ühe kõige heldema vanemahüvitissüsteemiga riik - tundub, et Iraan ei ole väga kaugel maas :) Samas pole riigil ületamatult raske helde olla, kui riigieelarvet pumbatakse välja maapõuest.
Aga siiski, onu inglise keel oli kohati natuke roostes. Kõigest ma ilmselt päris hästi aru ei saanud. Eks püüan ülejäänud reisi ajal kellegi peal double-checki teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar