Iraanlaste WC-kultuur :)

Mina olen sündinud 1982. aastal, miining, nõukogudelik WC-kultuur on mulle võrdlemisi võõras. Auguga WC-ga olen kokku puutunud Moskva rongijaamas ja see oli rõve.

Niisiis, kui mind hoiatati, et peaksin enne Iraani minekut õppima selgeks nende augu ja voolikuga WC-süsteemi, hakkasin kartma. Kas suudan üle kahe nädala taluda Moskva rongijaamaga võrdset rõvedust?



Foto: whereisjennifer.com

Viisin ennast reeglitega kurssi ühe vahvalt illustratiivse video abil :) Lühidalt asja kokku võttes, iraanlased ei kasuta WC-s paberit, vaid pesevad end kohe kabiinis veevoolikust augu kohal puhtaks. Voolikuvee survega käsitsi kraani keerates käib ka flushimine.

Mis seal salata, minu hirmud olid jälle täiesti alusetud. Esiteks ei ole WC-d Iraanis lihtsalt augud tühjusesse, vaid keraamilised vannid, mis suunavad sarnaselt meie WC-dele kõik kanalisatsioonitorusse. Teiseks võtavad iraanlased puhtuse küsimust üsna tõsiselt. Selle veega pesemise ja flushimise tulemusel on ka kõige urkamate maantee-WC-de kabiinid puhtamad kui enamus Eesti avalikke WC-sid. Loomulikult ei näe nad välja sellised lumivalged, aga sellist haisu nagu on meil bussi- või rongijaamade WC-des seal näiteks ei ole. Respect!

Mõningast probleemi valmistas küll algul kükitamine. Meie keha ja liigesed on vist kuidagi teistmoodi kujunenud, me ei suuda tundide viisi rätsepistes olla ega pikalt kükitada. Seega algul oli kükitamine väike väljakutse tasakaalu mõttes.

Teiseks, ega keegi ju ei näidanud, et kustpoolt ja kuidas seda vett siis täpselt kasutada. Seetõttu tulin alatasa WC-st välja nii, et mingi osa minu riietest oli surveveega märjaks saanud. Suht piinlik :) Aga no eks iraanlased õpivad seda asjandust ka lapsest saati.

Oma reisi lõpus oli mul mõnikord juba valida, kas kasutan paberit ja WC-potti või vett ja auku - eelistasin auku.