Tegelikult kasvavad neist muidugi täiesti tavalised igavad ja hallid munevad kanad. Eks see ole üleüldine universumi traagika - valid endale värvilise tibu, kes läheb lõpuks ikka igavaks kanaks kätte ära :)
20.6.10
Värvilised tibud, kellest kasvavad tavalised kanad
Oma viimased hetked Esfahanis veetsime Katiga paari Lonely Planetis nimetatud vaatamisväärsust külastades. Muuhulgas sattusime sellisesse lahedasse paika nagu linnuturg, kus kahtlemata kõige rohkem tähelepanu pälvisid imearmsad värvilised tibud. Ja küll me siis neid kaisutasime ja kallistasime!
Tegelikult kasvavad neist muidugi täiesti tavalised igavad ja hallid munevad kanad. Eks see ole üleüldine universumi traagika - valid endale värvilise tibu, kes läheb lõpuks ikka igavaks kanaks kätte ära :)
Tegelikult kasvavad neist muidugi täiesti tavalised igavad ja hallid munevad kanad. Eks see ole üleüldine universumi traagika - valid endale värvilise tibu, kes läheb lõpuks ikka igavaks kanaks kätte ära :)
Esfahanist jätkuvalt palju elamusi
Oma viimase päeva Esfahanis veetsime noore doktorandi Mohseniga, kellega esimesel õhtul peaväljakul tutvunud olime ja kes meie päeva põnevaks aitas teha –kuulsime nii mõndagi Iraani ühiskonna elukorraldusest ja arvamustest, ning valgustasime ka teda läänekultuuri teemal. Ta on nimelt saanud stipendiumi õppimaks USAs ülikoolis ning ta ootab hetkel oma viisat, et augustis neljaks aastaks vabasse maailma sõita.
Eriti pikalt peatusime me alkoholi teemal, ennekõike selleks, et seletada kogenud jotadena 25aastasele noormehele, kes pole kunagi elus alkoholi tarbinud, et all that glitters, ain’t gold. Aga Mohsen tundus nii tarmukas ja tasakaalukas noormees, et küllap ta paari valusa kogemuse najal ise asjast aru saab. Või siis mitte :)
Mis puutub alkoholi tarbimisse, siis täna, pea kaks nädalat pärast meie reisi algust, avastasime, et me ei tunne alkost sugugi puudust. Aga kogenud jotana tean, et kui mu lend Teheranist stardib kell 6.55, siis hiljemalt kell 8 hommikul lürbin juba lennuki pardal tasuta veini. Juurtele tuleb truuks jääda!
Aga meie päev oli tõesti vahva – šoppasime bazaaril, jalutasime mööda linna, külastasime ka Armeenia linnaosa, kus kuulsime esimest korda Iraanis kristliku kiriku kelli löömas ja jõime vana head cafe lattet. Kati pidas turul maha ühe mehise kauplemise, mis Mohseni sõnul oli naise kohta isegi natuke kohatu. Aga tulemus oli igati asja väärt – 55 dollarilised kõrvarõngad sai kaubeldud 38 dollari peale.
Iraan on tagasihoidliku lääneturisti jaoks tegelikult hea ostlemispaik. Siin ei ole kuigi levinud selline agressiivne kauplemisstiil nagu araabiariikides. Müügimehed on pigem väärikad ja viisakad. Hindade üle on võimalik kaubelda, aga paistab, et väga levinud see siin ei ole. Sageli kui ostes allahindlust küsin, siis muutuvad müügimehed kuidagi araks, naeravad pisut ja ütlevad, et no olgu olgu, teeme siis selle hinnaga.
Hinnad on siin ka sellised, et ausalt öeldes ei ole ma väga kindel, et turisti juurdehindlus kuigi suur on. Eks mõni ikka üritab, aga üldjuhul paistab, et petukultuur on siinsetele võrdlemisi võõras. Välja arvatud muidugi taksojuhid, kes on kõikjal omamoodi rahvas, teatavasti ka Eestis.
Homme sõidame Esfahanist Kashanisse, mis on minu reisi ametlik lõpp – nelja päeva pärast pean juba varahommikul Teheranis lennuki peal olema. Kati ja Aivo jätkavad seejärel kaks nädalat reisimist ilma minuta.
Eriti pikalt peatusime me alkoholi teemal, ennekõike selleks, et seletada kogenud jotadena 25aastasele noormehele, kes pole kunagi elus alkoholi tarbinud, et all that glitters, ain’t gold. Aga Mohsen tundus nii tarmukas ja tasakaalukas noormees, et küllap ta paari valusa kogemuse najal ise asjast aru saab. Või siis mitte :)
Mis puutub alkoholi tarbimisse, siis täna, pea kaks nädalat pärast meie reisi algust, avastasime, et me ei tunne alkost sugugi puudust. Aga kogenud jotana tean, et kui mu lend Teheranist stardib kell 6.55, siis hiljemalt kell 8 hommikul lürbin juba lennuki pardal tasuta veini. Juurtele tuleb truuks jääda!
Aga meie päev oli tõesti vahva – šoppasime bazaaril, jalutasime mööda linna, külastasime ka Armeenia linnaosa, kus kuulsime esimest korda Iraanis kristliku kiriku kelli löömas ja jõime vana head cafe lattet. Kati pidas turul maha ühe mehise kauplemise, mis Mohseni sõnul oli naise kohta isegi natuke kohatu. Aga tulemus oli igati asja väärt – 55 dollarilised kõrvarõngad sai kaubeldud 38 dollari peale.
Iraan on tagasihoidliku lääneturisti jaoks tegelikult hea ostlemispaik. Siin ei ole kuigi levinud selline agressiivne kauplemisstiil nagu araabiariikides. Müügimehed on pigem väärikad ja viisakad. Hindade üle on võimalik kaubelda, aga paistab, et väga levinud see siin ei ole. Sageli kui ostes allahindlust küsin, siis muutuvad müügimehed kuidagi araks, naeravad pisut ja ütlevad, et no olgu olgu, teeme siis selle hinnaga.
Hinnad on siin ka sellised, et ausalt öeldes ei ole ma väga kindel, et turisti juurdehindlus kuigi suur on. Eks mõni ikka üritab, aga üldjuhul paistab, et petukultuur on siinsetele võrdlemisi võõras. Välja arvatud muidugi taksojuhid, kes on kõikjal omamoodi rahvas, teatavasti ka Eestis.
Homme sõidame Esfahanist Kashanisse, mis on minu reisi ametlik lõpp – nelja päeva pärast pean juba varahommikul Teheranis lennuki peal olema. Kati ja Aivo jätkavad seejärel kaks nädalat reisimist ilma minuta.
14.6.10
Antagu Iraani naistele rattasõidurõõm!!!
Nüüd siis selgus kogu tõde selle kohta, miks me pea kolm päeva tulutult jalgrattaid laenutada püüdsime. Ei olnud asi päevas ega kellaajas, vaid hoopis selles, et mina ja mu õde oleme juhtumisi naised.
Aivo nõudis kohe endale laenuks kolme ratast, aga meile seletati, et isegi kui rattalaenutaja meile rattad annaks, võtaks esimene politseinik meid rajalt maha ja siis peaksin ilmselt ülejäänud puhkuse ja natuke aega lisaks veetma vangis. Eks ka see oleks mõnes mõttes elamus... ainult et selliseid ma ei otsi.
Igal juhul olime äärmiselt häiritud ja endast väljas, et meie inimõigusi sedavõrd jõhkral moel rikuti. Ma mõistan küll, et see on äärmiselt vulgaarne mõte, et naisterahval avalikult miskit jalge vahel on, aga no džiisõs kraist - kui ülejäänud maailm peab jalgrattasõitu keskkonna- ja tervisesäästlikuks, meeldivaks ajaveetmisvõimaluseks ja tõsiseks olümpiaspordialaks, siis siin selle keelamine sümboliseerib ikka otse ja ainult usumeeste lühinägelikkust.
Foto: http://www.ordoesitexplode.com/me/2007/05/irans_islamic_b.html
Kuigi jah, kuuldavasti on Iraanis välja mõeldud naiste kehaosi spetsiaalselt katvad kabiinidega jalgrattad. Ma selliseid küll kordagi ei kohanud, seega ilmselt oli tegemist ebaeduka projektiga.
Peaks Facebookis mingi community tegema, et Iraani naistele ka normaalne rattarõõm lubatud oleks!
Aivo nõudis kohe endale laenuks kolme ratast, aga meile seletati, et isegi kui rattalaenutaja meile rattad annaks, võtaks esimene politseinik meid rajalt maha ja siis peaksin ilmselt ülejäänud puhkuse ja natuke aega lisaks veetma vangis. Eks ka see oleks mõnes mõttes elamus... ainult et selliseid ma ei otsi.
Igal juhul olime äärmiselt häiritud ja endast väljas, et meie inimõigusi sedavõrd jõhkral moel rikuti. Ma mõistan küll, et see on äärmiselt vulgaarne mõte, et naisterahval avalikult miskit jalge vahel on, aga no džiisõs kraist - kui ülejäänud maailm peab jalgrattasõitu keskkonna- ja tervisesäästlikuks, meeldivaks ajaveetmisvõimaluseks ja tõsiseks olümpiaspordialaks, siis siin selle keelamine sümboliseerib ikka otse ja ainult usumeeste lühinägelikkust.
Foto: http://www.ordoesitexplode.com/me/2007/05/irans_islamic_b.html
Kuigi jah, kuuldavasti on Iraanis välja mõeldud naiste kehaosi spetsiaalselt katvad kabiinidega jalgrattad. Ma selliseid küll kordagi ei kohanud, seega ilmselt oli tegemist ebaeduka projektiga.
Peaks Facebookis mingi community tegema, et Iraani naistele ka normaalne rattarõõm lubatud oleks!
Hr professor, agressor-vaibamees ja diktaatori-Mugabe
Samal ajal, kui Tuha-Juhan Iraanist Euroopasse suunduvad lennukid kenasti maa peale jättis, nautisime meie pidulikku jüripäeva Esfahanis. Mitte, et iraanlastele jüripäev midagi tähendaks – lihtsalt oli reedene päev, mis teatavasti iraanlaste ainus puhkepäev.
Tegime hommikul väikse tuuri linnas, misjärel otsustasime laenutada kaugemate paikade külastamiseks rattad. Miskipärast (stay tuned – varsti selgub, mispärast) meile sel kellaajal rattaid ei lubatud, proovime homme jälle. Ma pole praktiliselt kusagil Iraanis jalgrattaid kohanud, aga eks see on ka mõistetav – jalgratturid saaksid siin väga kiiresti hukka.
Üks kohalik professor (enamus meestest, kellega siin juttu oleme ajanud, on miskipärast õpetajad...) lubas meile näidata juutide linnaosa. Tegelikult ta meid sinna ei viinud - jõudsime hoopis töökotta, kus äratati unest üles üks papi, kes meile traditsioonilist kangatrükitehnikat demonstreeris. Loomulikult jätsime sinna hunniku raha ja kogemata ka ühe soetatud lina.
Seejärel nõudis hr professor, et tuleksime temaga ta õe koju lõunale. Võtsime pärast pikki läbirääkimisi tema ja telefoni teel tema õemehega kutse vastu ja peagi olimegi tema sugulaste kodus. Tegemist oli väidetavalt väga rikka perekonnaga, hr professor rõhutas seda nii mitu korda, et veits piinlik hakkas juba. Meid käsutati kohe lauda (ehk siis põrandale) ja varsti sõimegi vana head riisi ja leiba ja mingit rohelist kastet ubade ja lambalihaga. Ja vaatasime telekast, kuidas Ahmadinejad Aafrikas maailma jõledama diktaatori Robert Mugabega sõbrasuhteid rajas. Nunnu.
Perekond, keda külastasime, oli väga traditsiooniliste väärtustega. Nende 20aastane tütar õppis ülikoolis mikrobioloogiat ja plaanis kindlasti ka magistriõppesse minna. Kui uurisime, et kas Esfahani või Teherani või hoopis äkki välismaale, teatas tüdruku isa, et kuna tütar pole abielus, ei sobi tal Teherani ega välismaale õppima minna. Seejärel rääkis tüdruku isa, kuidas nad hakkavad oma abikaasaga majast majja käies oma tütrele sobivat kaasat otsima. Noh, et veenduda, et tütar kirgliku suitsetaja, mänguri või millegi veel hullemaga kokku ei satuks. Nii tore ikka, kui vanemad oma tütarde eest meheleidmise raske kohustuse enda peale võtavad. Peaks oma lapsevanemale ka natuke sõnu peale lugema...
Õhtul läksime peaväljakut ümbritsevalt bazaarilt vanamehe töökoda otsima, et poodi ununenud lina kätte saada. Meile astus ligi üks noormees ja küsis, et kas meie külastasime täna tema vanaisa töökoda. Noormees oli vanahärralt kuulnud, et kolm turisti, kaks tüdrukut ja üks mees, käisid ja ostsid. Hea õnn – noormehel oli oma vanaisa töökoja võtmed ja saime oma lina kenasti probleemideta tagasi. Või noh, peaaegu probleemideta. Pidime vastutasuks tutvuma tema vaibapoega, kus ta meile pärsia vaiba tehnoloogiat tutvustas ja erinevaid mustreid lahti seletas. Ja loomulikult kõige agressiivsemal võimalikul moel meile oma vaipu pähe määrima asus. Saime sealt vaevu tulema.
Õhtul jalutasime mööda jõge ja pildistasime kohalikke uhkusi – õhtuvalgustuses kollendavad ja rahvast sumisevaid sildu. Selline jüripäev siis sel aastal.
Tegime hommikul väikse tuuri linnas, misjärel otsustasime laenutada kaugemate paikade külastamiseks rattad. Miskipärast (stay tuned – varsti selgub, mispärast) meile sel kellaajal rattaid ei lubatud, proovime homme jälle. Ma pole praktiliselt kusagil Iraanis jalgrattaid kohanud, aga eks see on ka mõistetav – jalgratturid saaksid siin väga kiiresti hukka.
Üks kohalik professor (enamus meestest, kellega siin juttu oleme ajanud, on miskipärast õpetajad...) lubas meile näidata juutide linnaosa. Tegelikult ta meid sinna ei viinud - jõudsime hoopis töökotta, kus äratati unest üles üks papi, kes meile traditsioonilist kangatrükitehnikat demonstreeris. Loomulikult jätsime sinna hunniku raha ja kogemata ka ühe soetatud lina.
Seejärel nõudis hr professor, et tuleksime temaga ta õe koju lõunale. Võtsime pärast pikki läbirääkimisi tema ja telefoni teel tema õemehega kutse vastu ja peagi olimegi tema sugulaste kodus. Tegemist oli väidetavalt väga rikka perekonnaga, hr professor rõhutas seda nii mitu korda, et veits piinlik hakkas juba. Meid käsutati kohe lauda (ehk siis põrandale) ja varsti sõimegi vana head riisi ja leiba ja mingit rohelist kastet ubade ja lambalihaga. Ja vaatasime telekast, kuidas Ahmadinejad Aafrikas maailma jõledama diktaatori Robert Mugabega sõbrasuhteid rajas. Nunnu.
Perekond, keda külastasime, oli väga traditsiooniliste väärtustega. Nende 20aastane tütar õppis ülikoolis mikrobioloogiat ja plaanis kindlasti ka magistriõppesse minna. Kui uurisime, et kas Esfahani või Teherani või hoopis äkki välismaale, teatas tüdruku isa, et kuna tütar pole abielus, ei sobi tal Teherani ega välismaale õppima minna. Seejärel rääkis tüdruku isa, kuidas nad hakkavad oma abikaasaga majast majja käies oma tütrele sobivat kaasat otsima. Noh, et veenduda, et tütar kirgliku suitsetaja, mänguri või millegi veel hullemaga kokku ei satuks. Nii tore ikka, kui vanemad oma tütarde eest meheleidmise raske kohustuse enda peale võtavad. Peaks oma lapsevanemale ka natuke sõnu peale lugema...
Õhtul läksime peaväljakut ümbritsevalt bazaarilt vanamehe töökoda otsima, et poodi ununenud lina kätte saada. Meile astus ligi üks noormees ja küsis, et kas meie külastasime täna tema vanaisa töökoda. Noormees oli vanahärralt kuulnud, et kolm turisti, kaks tüdrukut ja üks mees, käisid ja ostsid. Hea õnn – noormehel oli oma vanaisa töökoja võtmed ja saime oma lina kenasti probleemideta tagasi. Või noh, peaaegu probleemideta. Pidime vastutasuks tutvuma tema vaibapoega, kus ta meile pärsia vaiba tehnoloogiat tutvustas ja erinevaid mustreid lahti seletas. Ja loomulikult kõige agressiivsemal võimalikul moel meile oma vaipu pähe määrima asus. Saime sealt vaevu tulema.
Õhtul jalutasime mööda jõge ja pildistasime kohalikke uhkusi – õhtuvalgustuses kollendavad ja rahvast sumisevaid sildu. Selline jüripäev siis sel aastal.
10.6.10
Midagi mäefännidele
Ma armastan mägesid palavalt. Minu aukartus nende miljonite aastate jooksul hoolikalt kujundatud hiiglaste ees on sedavõrd suur, et ma ei tunne mingit soovi neid vallutada, vaid tahan neid ainult turvalisest kaugusest imetleda. Ja mäesõbrad leiavad Iraanis reisides tõesti meeletult palju nauditavat.
Et seda tõestada, panen siia riburadapidid kõik pildid eri-ilmelistest mägedest-küngastest-kõrgendikest, mida oma reisi jooksul kohtasin. Jah, pisitilluke Canon teenindas mind reisi jooksul võrratult hästi. Kui ma ise oma peaga oleks osanud natuke targemini tegutseda, oleks näitusematerjal olnud :)
Et seda tõestada, panen siia riburadapidid kõik pildid eri-ilmelistest mägedest-küngastest-kõrgendikest, mida oma reisi jooksul kohtasin. Jah, pisitilluke Canon teenindas mind reisi jooksul võrratult hästi. Kui ma ise oma peaga oleks osanud natuke targemini tegutseda, oleks näitusematerjal olnud :)
Intiimsuhetest Iraanis
Eriti põnevaks kujunes meie esimesel Esfahani-õhtul ühe naisteseltskonnaga peetud vestlus, kus meile esitatud küsimused meie eraelu kohta andsid märku sellest, kuivõrd on seadusega raamitud Iraani elanike eraelu.
Esimesena küsiti meilt kusjuures, kas nad on meie arvates kaunid. Kinnitasime, et loomulikult on nad kaunid, eriti nende etniliselt omapärased ninad. Sest tõepoolest – kahju on mõelda, et nad vihkavad oma loomulikku eripära sedavõrd, et soovivad seda kirurgi abil nii pea kui võimalik parandada.
Teiseks uuriti, et kas me oleme siin üksinda. Iraani naised teatavasti võivad oma igapäevaasju küll linnas üksi ajada, aga üksinda võõras linnas liikuv naine ei ole enam vastuvõetav. Aga meil oli hooldajaks ju kaasas Aivo, kes mõned sammud eemal ühele Iraani vanamehele Eesti elukommetest ja samuti inimsuhetest aru andis. Et kas tegelikult on ka nii, et võid ükskõik kellega magada ilma et oleks abielus ja vangi ei pandagi. Ja siis tekkis tüüpiline küsimus, et kesasi on Katile Aivo :)
‘Boyfriend’ või, mis veel hullem, ‘elukaaslane’ on iraanlastele suhteliselt suurt segadust tekitav termin. Nad näevad siin küll välismaised filme ja seriaale, kus inimsuhted meile tavapärasel kombel toimivad, aga nende elu on sedavõrd teistsugune, et nad siiski päris hästi neid kombeid ei mõista.
Nimelt on siin tavaline see, et naisterahvas veedab vastassooga aega ainult ülikooliseltskonnas või oma suguvõsas. Kui naine on kas oma suguvõsa sidemete kaudu või ülikoolist leidnud sobiva kandidaadi, siis võib ta soovi korral kuue kuu jooksul oma potentsiaalset abikaasat tundma õppida. Šiiitide seas on levinud ka selline huvitav asi nagu tähtajaline abielu, mille jooksul võib elada koos, astuda suguühtesse, saada lapsi jne, aga mis tähtaja möödudes lihtsalt lõpetatakse, pikendatakse või muudetakse püsivaks abieluks.
Üldjuhul aga naine võõra mehega tänaval ringi kõndida ei või, isegi mitte oma kihlatuga. Ja kui sellise käitumisega vahele jääd, on karistused oi kui karmid. Seepärast soovitatakse üldiselt turistipaarikestel Iraanis ennast avalikkuses ka tagasi hoida, aga tundub, et Kati ja Aivo harvajuhtunud käest kinni hoidmise või põsemusi peale eriti silmi ei pööritata. Eks ajad muutuvad ka siin.
Aga sellest, et naine elab juba kaheksa aastat koos mehega, kellega ta abielus ei ole, iraanlased lihtsalt ei saa aru. Mitte et nad meid hukka mõistaks, aga nende elus ja arusaamades sellist kooseluvormi lihtsalt ei eksisteeri. Eriti tegi meile Katiga nalja see, kui naised küsisid Kati käest, et kas tema boyfriend siis ei pahanda, kui Kati ühel päeval abiellub. Selgitasime, et kui ta abiellub, siis ikka boyfriendiga.
Mina olin vähem huvitav, aga eks üksinda omas korteris elav töötav naisterahvas, kellel on austaja, kellega ta koos ei ela, oli ka parajalt segane nähtus.
Iga kord, kui naistele midagi nende mõistes uskumatut läänemaailma regulatsioonideta toimivatest inimsuhetest rääkisime, läksid nende silmad aina rohkem särama ja nad põlesid lausa ärevusest. Nendes pulbitseb ikka meeletu iha vabaduse, eneseväljenduse ja väljaspool seadusega seatud raame enese teostamise järele. Riietust ette kirjutavad reeglid on märkamatud selle kõrval, kui ahistavad on siin inimeste eraelu kujundavad seadused.
Esimesena küsiti meilt kusjuures, kas nad on meie arvates kaunid. Kinnitasime, et loomulikult on nad kaunid, eriti nende etniliselt omapärased ninad. Sest tõepoolest – kahju on mõelda, et nad vihkavad oma loomulikku eripära sedavõrd, et soovivad seda kirurgi abil nii pea kui võimalik parandada.
Teiseks uuriti, et kas me oleme siin üksinda. Iraani naised teatavasti võivad oma igapäevaasju küll linnas üksi ajada, aga üksinda võõras linnas liikuv naine ei ole enam vastuvõetav. Aga meil oli hooldajaks ju kaasas Aivo, kes mõned sammud eemal ühele Iraani vanamehele Eesti elukommetest ja samuti inimsuhetest aru andis. Et kas tegelikult on ka nii, et võid ükskõik kellega magada ilma et oleks abielus ja vangi ei pandagi. Ja siis tekkis tüüpiline küsimus, et kesasi on Katile Aivo :)
‘Boyfriend’ või, mis veel hullem, ‘elukaaslane’ on iraanlastele suhteliselt suurt segadust tekitav termin. Nad näevad siin küll välismaised filme ja seriaale, kus inimsuhted meile tavapärasel kombel toimivad, aga nende elu on sedavõrd teistsugune, et nad siiski päris hästi neid kombeid ei mõista.
Nimelt on siin tavaline see, et naisterahvas veedab vastassooga aega ainult ülikooliseltskonnas või oma suguvõsas. Kui naine on kas oma suguvõsa sidemete kaudu või ülikoolist leidnud sobiva kandidaadi, siis võib ta soovi korral kuue kuu jooksul oma potentsiaalset abikaasat tundma õppida. Šiiitide seas on levinud ka selline huvitav asi nagu tähtajaline abielu, mille jooksul võib elada koos, astuda suguühtesse, saada lapsi jne, aga mis tähtaja möödudes lihtsalt lõpetatakse, pikendatakse või muudetakse püsivaks abieluks.
Üldjuhul aga naine võõra mehega tänaval ringi kõndida ei või, isegi mitte oma kihlatuga. Ja kui sellise käitumisega vahele jääd, on karistused oi kui karmid. Seepärast soovitatakse üldiselt turistipaarikestel Iraanis ennast avalikkuses ka tagasi hoida, aga tundub, et Kati ja Aivo harvajuhtunud käest kinni hoidmise või põsemusi peale eriti silmi ei pööritata. Eks ajad muutuvad ka siin.
Aga sellest, et naine elab juba kaheksa aastat koos mehega, kellega ta abielus ei ole, iraanlased lihtsalt ei saa aru. Mitte et nad meid hukka mõistaks, aga nende elus ja arusaamades sellist kooseluvormi lihtsalt ei eksisteeri. Eriti tegi meile Katiga nalja see, kui naised küsisid Kati käest, et kas tema boyfriend siis ei pahanda, kui Kati ühel päeval abiellub. Selgitasime, et kui ta abiellub, siis ikka boyfriendiga.
Mina olin vähem huvitav, aga eks üksinda omas korteris elav töötav naisterahvas, kellel on austaja, kellega ta koos ei ela, oli ka parajalt segane nähtus.
Iga kord, kui naistele midagi nende mõistes uskumatut läänemaailma regulatsioonideta toimivatest inimsuhetest rääkisime, läksid nende silmad aina rohkem särama ja nad põlesid lausa ärevusest. Nendes pulbitseb ikka meeletu iha vabaduse, eneseväljenduse ja väljaspool seadusega seatud raame enese teostamise järele. Riietust ette kirjutavad reeglid on märkamatud selle kõrval, kui ahistavad on siin inimeste eraelu kujundavad seadused.
9.6.10
Lõpuks ometi oskan farsi keelt!
Oma reisi 11. päeval võin lõpuks ometi julgelt öelda, et olen läbinud farsi keele audioõppe kõik peatükid ja võin nüüd vabalt iraanlastega vestlusse laskuda. Aga iraanlased peaksid arvesse võtma, et tuleb jääda etteantud dialoogi raamesse, muidu ma keeldun neile vastamast.
Nimelt nüüd, 10 peatüki järel, oskan ma iraanlasega maha pidada järgmise vestluse:
"Tere, kas sooviksid lõunat süüa?"
"Millal, kas praegu?"
"Ei, kell 3."
"Kus?"
"Restoranis Zafari tänaval."
"Kellega, kas sinuga?"
"Minu ja minu naisega."
"Ei, ma ei taha sinu ja sinu naisega süüa."
"Mida sa siis teha tahad?"
"Ma tahan minna šoppama."
"Kas minuga?"
"Ei, mitte sinuga. Sinu naisega!"
No ja siis muidugi ka see, et ma olen ameeriklane ja räägin farsi keelt.
Suht praktiline.
Nimelt nüüd, 10 peatüki järel, oskan ma iraanlasega maha pidada järgmise vestluse:
"Tere, kas sooviksid lõunat süüa?"
"Millal, kas praegu?"
"Ei, kell 3."
"Kus?"
"Restoranis Zafari tänaval."
"Kellega, kas sinuga?"
"Minu ja minu naisega."
"Ei, ma ei taha sinu ja sinu naisega süüa."
"Mida sa siis teha tahad?"
"Ma tahan minna šoppama."
"Kas minuga?"
"Ei, mitte sinuga. Sinu naisega!"
No ja siis muidugi ka see, et ma olen ameeriklane ja räägin farsi keelt.
Suht praktiline.
Elav ostuparadiis ja palju muud Esfahanis
Vaivaivai! Milline roheline rahva- ja raharohke linn on Esfahan! Võtsime oma kokkuhoiulubadust tõsiselt – elame kolmekesi 3x4m suuruses toakeses, kus isegi meie seljakottidele jätkub vaevalt ruumi. Palvetama kolmekesi igal juhul ei mahu – peab graafiku tegema :)
Oleme siin füüsiliselt nii tihedalt koos, et peame end tõsiselt vaos hoidma, et tüli majja ei tuleks. Aga noh, kui maksad öö eest nii umbes 80 krooni näkku, siis võib mõne madina ju välja kannatada.
Võrreldes seniste peatuspaikadega on Esfahan väga suur, aga kesklinn asub õnneks kompaktselt meie hotellist mõne kilomeetri raadiuses. Jalutasime tohutule peaväljakule, mis on kuuldavasti oma suuruselt maailma teine suurim väljak Tiananmeni järel. Ja kuigi selle nimi on Imaami väljak, siis tegelikult oli selle algne funktsioon üsna vähepühalik – platsil mängiti nimelt aastasadu tagasi polot.
Platsi ääristab mitmekordne bazaarivõrgustik, väljaku keskel on bassein ja muruväljak, millel piknikumaiad iraanlased pimeduseni istuvad, ja selle ümber teevad lõbusõitu arvukad hobukaarikud.
Sellel väljakul olime meie kuningad – kõik tahtsid meiega rääkida, et inglise keelt harjutada ja välismaailma kommetest kuulda. Üks noormees, kes valmistub augustis USAsse doktorikraadi saamiseks ülikooli minema, pidi inglise keele harjutamise eesmärgil lausa regulaarselt sellel platsil aega veetma.
Platsi ääres on ka üks suurimaid kohalikke mošeesid, Shahi mošee, mida külastasime. Oli selline ilus ja sinine, nagu nad siin ikka kipuvad olema, aga tõesti suur.
Hotelliga hoiame kokku, aga muus osas laseme siinses ostuparadiisis oma sajatuhandestel lennata. Sain näiteks lõpuks ometi Pärsia luuleantoloogia, mida teisest päevast alates ihaldanud olin, ja ostsin mõned ehted ja meened. Elu on ju nagu lill, kui oled Esfahanis! :)
Oleme siin füüsiliselt nii tihedalt koos, et peame end tõsiselt vaos hoidma, et tüli majja ei tuleks. Aga noh, kui maksad öö eest nii umbes 80 krooni näkku, siis võib mõne madina ju välja kannatada.
Võrreldes seniste peatuspaikadega on Esfahan väga suur, aga kesklinn asub õnneks kompaktselt meie hotellist mõne kilomeetri raadiuses. Jalutasime tohutule peaväljakule, mis on kuuldavasti oma suuruselt maailma teine suurim väljak Tiananmeni järel. Ja kuigi selle nimi on Imaami väljak, siis tegelikult oli selle algne funktsioon üsna vähepühalik – platsil mängiti nimelt aastasadu tagasi polot.
Platsi ääristab mitmekordne bazaarivõrgustik, väljaku keskel on bassein ja muruväljak, millel piknikumaiad iraanlased pimeduseni istuvad, ja selle ümber teevad lõbusõitu arvukad hobukaarikud.
Sellel väljakul olime meie kuningad – kõik tahtsid meiega rääkida, et inglise keelt harjutada ja välismaailma kommetest kuulda. Üks noormees, kes valmistub augustis USAsse doktorikraadi saamiseks ülikooli minema, pidi inglise keele harjutamise eesmärgil lausa regulaarselt sellel platsil aega veetma.
Platsi ääres on ka üks suurimaid kohalikke mošeesid, Shahi mošee, mida külastasime. Oli selline ilus ja sinine, nagu nad siin ikka kipuvad olema, aga tõesti suur.
Hotelliga hoiame kokku, aga muus osas laseme siinses ostuparadiisis oma sajatuhandestel lennata. Sain näiteks lõpuks ometi Pärsia luuleantoloogia, mida teisest päevast alates ihaldanud olin, ja ostsin mõned ehted ja meened. Elu on ju nagu lill, kui oled Esfahanis! :)
8.6.10
Hüvasti, oaas!
Oleme bussis näinud kaks korda filmi, kus USAs elanud iraanlane hakkab rõõmust nutma, kui üle aastate Iraanis jälle auguga WC-d näeb. Eks mul tuli ikka ka heldimus peale Yazdi hotellitoas euroopalikku WC-potti nähes :)
Meie peatumine Yazdi liivast majas on olnud mõnus vaheldus nagu oaas keset kõrbe. Hotelli sisehoovis on aiakese ja rohkete lillepottidega ääristatud bassein, millega seoses tundsime eile, et korralike paganatena tahaks ikka ühe vana hea alastijooksu ümber või läbi basseini teha. Aga kuna oleme siiski islamiriigis, peaksid tõenäoliselt tossud jalas ja rätt peas olema.
Liivast majas elades on meile saanud ka selgeks see, kui habras on selline konstruktsioon igasuguse füüsilise jõu suhtes. Mitte et me maavärinat oleks kogenud. Lihtsalt Aivo lõi ükskord pea WC-sse minnes madala ukseläve pihta ära ja kohe oli seinas pragu. Kati tegi üsna pea sama ja pragu hargnes deltana. Mõni inimene veel lööb oma pea sinna ära ja ongi majavaring...
Toa- ja sisehoovirõõmude kõrval on selles hotellis tasuta wifi ja kaks vaba arvutit, lisaks ka “raamatulaenutus” – paned oma läbiloetud raamatu sinna ja võtad mõne lugemata valikust asemele. Täna aga lahkume oma luxhotellist ja vahetame selle välja ilmselt mõne kohutava urka vastu Esfahanis, et raha kokku hoida. 400 krooni toa eest öö kohta oli meie eelarvet arvestades ilmselge pillamine!
Meie peatumine Yazdi liivast majas on olnud mõnus vaheldus nagu oaas keset kõrbe. Hotelli sisehoovis on aiakese ja rohkete lillepottidega ääristatud bassein, millega seoses tundsime eile, et korralike paganatena tahaks ikka ühe vana hea alastijooksu ümber või läbi basseini teha. Aga kuna oleme siiski islamiriigis, peaksid tõenäoliselt tossud jalas ja rätt peas olema.
Liivast majas elades on meile saanud ka selgeks see, kui habras on selline konstruktsioon igasuguse füüsilise jõu suhtes. Mitte et me maavärinat oleks kogenud. Lihtsalt Aivo lõi ükskord pea WC-sse minnes madala ukseläve pihta ära ja kohe oli seinas pragu. Kati tegi üsna pea sama ja pragu hargnes deltana. Mõni inimene veel lööb oma pea sinna ära ja ongi majavaring...
Toa- ja sisehoovirõõmude kõrval on selles hotellis tasuta wifi ja kaks vaba arvutit, lisaks ka “raamatulaenutus” – paned oma läbiloetud raamatu sinna ja võtad mõne lugemata valikust asemele. Täna aga lahkume oma luxhotellist ja vahetame selle välja ilmselt mõne kohutava urka vastu Esfahanis, et raha kokku hoida. 400 krooni toa eest öö kohta oli meie eelarvet arvestades ilmselge pillamine!
Nähtamatu vaesus
See, et Iraanis elu nii odav on, ei tähenda, et siin inimesed massiliselt vaesuse käes kannatavad. Kuigi 2007. aasta seisuga elab 18% Iraani elanikkonnast allpool vaesuspiiri, siis tegelikult seda näha ei ole.
Näeme kerjuseid siin näiteks haruharva, veel harvem näeme mingit põlgust kerjuste suhtes. Enne kui buss jaamast väljub, siseneb näiteks aeg-ajalt bussi inimene, kes ei haise ega näe kole välja, ta teeb ühe ringi bussis ja inimesed annavadki talle 1-5 krooni. Sest siin on nõrgemate eest hoole kandmine lihtsalt kombeks. Kui inimene saab ühest bussiskäigust vähemalt 20 krooni, siis on selle eest võimalik kenasti terve päeva või kaks süüa, kui ta käib päevas mitmes bussis, siis ütleb loogika, et ta suudab ennast ja oma pere täitsa kenasti ära toita.
Pidi olema ka selliseid naiskerjuseid, kes parema teenistuse nimel mõne lapse, eriti hea veel kui puudega lapse, kerjamise hetkeks rendivad. Nende sissetulek on ilmselt vägagi hea.
Ka meie anname üldjuhul küsijaile raha, sest neid on siin tõesti väga vähe. Samuti ei kohta siin palju tüütuid raha lunivaid lapsi, pigem tahavad lapsed, et neist pilti tehtaks ja siis pilti näidataks. Ainult Kermani bazaari juures kohtasime kerjuspoisse, kes intensiivselt meile maiustusi, ümbrikke, mikrokoraane jms pähe püüdsid määrida. Üks pakkus ka kaalumist – 50 sendi eest astus Aivo kaalule ja sai šoki :) Tegelikult oli tal lihtsalt raske kott seljas, aga esimene reaktsioon oli selline, nagu oleks mustlane kalli raha eest talle järgmiseks päevaks kindlat surma ennustanud :)
Siin on tänavatel ka korjanduskastid, kuhu varem sagedasti raha olevat pandud, et vaeseid inimesi toetada. Väidetavalt aga hakkasid selle programmi raames toetatavad inimesed kampaania tulemusena tohutu hooga rikastuma. Täna keegi enam neisse kastidesse raha ei poeta. Aga kastid on endiselt kõikjal.
Olime näiteks Teheranis ka sellise ligimesearmastuse näite tunnistajaks, kus üks pime mees sattus ühe kohviku ees pisut segadusse ja pidi seetõttu selginemise eesmärgil maha istuma. Kohe tuli kõrvalt lauast tema juurde üks mees, kes küsis, kas ta vajab abi või soovib midagi juua. Mees läks kohe teise laua juurde, kus noored mehed jõid teed ja tõmbasid vesipiipu, ja küsis neilt tassi teed. Noormehed andsidki tassi teed ja mees viis selle endiselt tänaval istuvale pimedale. Pime mees jõi tee ära, pani tassi maha ja jätkas teekonda. Vot selline hoolitsus siis võõraste vastu.
Näeme kerjuseid siin näiteks haruharva, veel harvem näeme mingit põlgust kerjuste suhtes. Enne kui buss jaamast väljub, siseneb näiteks aeg-ajalt bussi inimene, kes ei haise ega näe kole välja, ta teeb ühe ringi bussis ja inimesed annavadki talle 1-5 krooni. Sest siin on nõrgemate eest hoole kandmine lihtsalt kombeks. Kui inimene saab ühest bussiskäigust vähemalt 20 krooni, siis on selle eest võimalik kenasti terve päeva või kaks süüa, kui ta käib päevas mitmes bussis, siis ütleb loogika, et ta suudab ennast ja oma pere täitsa kenasti ära toita.
Pidi olema ka selliseid naiskerjuseid, kes parema teenistuse nimel mõne lapse, eriti hea veel kui puudega lapse, kerjamise hetkeks rendivad. Nende sissetulek on ilmselt vägagi hea.
Ka meie anname üldjuhul küsijaile raha, sest neid on siin tõesti väga vähe. Samuti ei kohta siin palju tüütuid raha lunivaid lapsi, pigem tahavad lapsed, et neist pilti tehtaks ja siis pilti näidataks. Ainult Kermani bazaari juures kohtasime kerjuspoisse, kes intensiivselt meile maiustusi, ümbrikke, mikrokoraane jms pähe püüdsid määrida. Üks pakkus ka kaalumist – 50 sendi eest astus Aivo kaalule ja sai šoki :) Tegelikult oli tal lihtsalt raske kott seljas, aga esimene reaktsioon oli selline, nagu oleks mustlane kalli raha eest talle järgmiseks päevaks kindlat surma ennustanud :)
Siin on tänavatel ka korjanduskastid, kuhu varem sagedasti raha olevat pandud, et vaeseid inimesi toetada. Väidetavalt aga hakkasid selle programmi raames toetatavad inimesed kampaania tulemusena tohutu hooga rikastuma. Täna keegi enam neisse kastidesse raha ei poeta. Aga kastid on endiselt kõikjal.
Olime näiteks Teheranis ka sellise ligimesearmastuse näite tunnistajaks, kus üks pime mees sattus ühe kohviku ees pisut segadusse ja pidi seetõttu selginemise eesmärgil maha istuma. Kohe tuli kõrvalt lauast tema juurde üks mees, kes küsis, kas ta vajab abi või soovib midagi juua. Mees läks kohe teise laua juurde, kus noored mehed jõid teed ja tõmbasid vesipiipu, ja küsis neilt tassi teed. Noormehed andsidki tassi teed ja mees viis selle endiselt tänaval istuvale pimedale. Pime mees jõi tee ära, pani tassi maha ja jätkas teekonda. Vot selline hoolitsus siis võõraste vastu.
Tellimine:
Postitused (Atom)