Koju! Koju! Koju!

Jõudsime oma meeletult Teherani-seikluselt tagasi hotelli veerand 2 öösel, pidin veel pakkima ja kell 4 hommikul pidi mind hotelli ees ootama juba takso. Kati ja Aivo jätkasid oma reisi veel kaks nädalat ja jäid päevakeseks veel Teherani. Mul on alati väga kõva reisipalavik ja nüüd oli see suurem kui kunagi varem. Ma olin nii väsinud, et ma valutasin üleni, ma tahtsin kohutavalt magada, aga vähem kui kolme tunni pärast oli väljasõit Teheranist. Ja ma muretsesin väga sellepärast, et pidin tagasitee ette võtma üksinda.

Panin kaks äratuskella helisema ja lasin kiirelt sõba silmale, lohutades ennast mõttega, et niipea, kui lennuk õhku tõuseb, nõuan endale pudeli veini ja keeran pärast selle kiiret allakulistamist tuttu. Taksojuht jäi hiljaks ja tegi selliseid manöövreid, nagu ta ei teaks täpselt, kuidas lennujaama jõuda. Jõudsin lennujaama 2 tundi enne väljalendu ja suurem osa sellest ajast kulus väsimuse, õhupuuduse ja palavuse käes check-in järjekorras seistes.

Lennukis istusin viimases reas, kus istmeid ei olnud võimalik taha lasta ja minu ees olev iste vajus minu iga-iraanlanna-unistuste-ninast 30 cm kaugusele. Aga kuna ma sain mõne aja pärast oma veini kätte, siis olin nõus ka sellistes tingimustes magama. Naljakas oli sealjuures see, et minu ees olevas reas üks iste oli katki ja ei käinud samuti taha. Sellel istuv mees hakkas seepeale agaralt endale kohta business classis nõudma...

Reisi ajal sain tuttavaks ka oma kõrvalistujatega. Üks iiri tädi oli väga üllatunud kuuldes, et mul kulus temaga väga sarnase Iraani-reisi jaoks raha vähem kui 1000 eurot – tema reis maksis nimelt 6000 dollarit. Ja üks iraanlasest professor (jälle...) tegi mulle teaduslikust vaatepunktist selgeks, et kui jumal on mingi energia, siis peaks seda olema võimalik mõõta. Kuna seda aga ei ole võimalik teha, siis ei ole järelikult ka jumalat olemas. Niipalju siis tüüpilistest iraanlastest ja tema sügavast usust...

Londonis sain pikalt oodata ja üsna varsti olingi Helsingis, kus mind tervitas juba lennujaamas kodune kallis ja umbes 5 kraadi sooja.

Reisi järelduseks saan öelda, et olen vastik küüniline suure ego ja teravate hammastega väike eestlane, armastan südamest oma 5kuise talve ja üldjuhul niru suvega kodumaad ja selle vaikivaid umbusklikke elanikke :) Vot!

Teherani suured valud ja veel suuremad võlud

Kuna meie lennureisid toimusid läbi Teherani, polnud meil muud valikut, kui veeta ka päev enne minu lahkumist selles hirmsas linnas. Juba teekond Teherani oli ebameeldiv – minu kõrvale pandi istuma üks teist mustadest kummitustest ehk harilik iraanlanna.

Kummitustest eristab neid naisi esiteks see, et need mustad kogud on alatasa mul tänaval jalus ja neist läbi kõndida ei ole lihtsalt võimalik. Täna minu kõrvale istunud kummitus aga oli eriline ka selle poolest, et tal haisesid jalad ja ta oli muidu ka sellise läppunud auraga. Niipea, kui see daam minu kõrvale istus, hakkas ta hoolega haisema. Ebameeldiv.

Meie soodushotell asus taas vana tuttava maailma koledaima peaväljaku Imam Khomeini väljaku lähistel. Nagu üks noormees meile hiljem rääkis, olevat see mees elu Iraanis konkreetselt peesse keeranud (excuse my French), seega vähemalt siin Teheranis väärivad väljak ja mees teineteist.

Sealt edasi läks kõik allamäge. Saime igal võimalusel taksojuhtidelt petta, ükski otsitud elamus ei saanud teoks, erinevad inglise keelt valdavad inimesed kippusid end meile külge kleepima. Tagatipuks lahkusime ühest pargikohvikust maksmata, sest vaatamata mu korduvatele täpsustavatele küsimustele enne tellimist, toodi meile arve ühe lisanulliga.

Läksime Aivoga siis manageriga arvet klaarima, ta hakkas meid kohe politseiga ähvardama. Kuna olin selleks ajaks juba veendunud, et Teheran on täielik pettumus, lasin oma viha vabalt valla. Ütlesin managerile, et muidugi kutsugu politsei, ma seletan hea meelega neile, kui rumalad inimesed temal tööl on. Lihtsas inglise ja kehakeele segus sai onule selgeks tehtud, et tema ajukääbikust teenindajad on tema, mitte meie mure. Aivo viskas küsitud 200 000 riaali asemel lauale 50 000 riaali ning me jalutasime ninad püsti (kuigi nüüd tunnistan ausalt, ka värisevi südame ja käsi) kohvikust minema.

Meie õnn pöördus aga, kui meie morne nägusid nähes tuli meiega vestlema üks noormees mootorratta seljas, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Mõne aja pärast oli ka Aivo kahtlused tema suhtes hajunud ja leidsime ennast noormehe uhkes kodus, kus jõime tema sugulasega esimest korda oma reisi jooksul alkoholi :):):)

Varsti sõitsime (jajah- ikka purjus peaga) ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus juht lasi kergelt signaali. Mõne hetke pärast sibas uksest välja üks kilekotiga tüüp, andis selle autoakna kaudu juhile, sai vastu kiirelt raha, ja läinud ta oligi. Olime olnud tunnistajaks alkoholiostule Iraani moodi – mõelge kui põnev!!! Tuleb välja, et eriti Teheranis elavad noored täiesti “normaalset” elu nö underground. Neil on metsikud sex-drugs-alcohol peod, nad sõidavad napsusena, ostavad oma usaldusisikutelt alkot, neil on tüdruksõbrad jne. Tuleb lihtsalt osata elada.

















Suundusime pärast alkovarude täiendamist Teherani servas asuva mäe nõlvale ja vahtisime seal poole ööni all orus üüratuna laiuvat tuledesäras Teherani. See oli täiuslik lõpp mu värvikale reisile :)

Punane küla ja kriiskavad lapsed

Minu eelviimane päev Iraanis oli täis vastakaid emotsioone. Kuigi me nägime väga palju, lõppes päev väljakannatamatu peavaluga. Ja kõiges olid süüdi lapsed! :)

Käisime hommikul Ameri-Ha majas, ühes Kashani uhkeimas vanas häärberis, mis kubises ekskursioonil olevatest koolipoistest. Ja no nad olid lausa vastikud. Nad karjusid meile kõik üksteisevõidu tervitusi ja meil ei olnud mingit võimalust maja vaatamisväärsustega tutvuda, sest pidime end poiste pealetükkivate tähelepanuavalduste eest kaitsma.

Ehk siis ma püüdsin leida maja arvukatest ruumidest pimedamat nurka, kuhu varjuda. Sest alati, kui mõni poiss mind silmas, hakkas ta karjuma “Hello missis! Where you from! What your name! I love you!” Tundub, et oli mingi üleriigiline ekskursioonipäev, sest ükskõik, kuhu me ka ei läinud, kõik kohad, kõik tänavad olid karjuvaid lapsi täis.

Ainult Sultan Amiri mõnusalt jahedas saunahoones saime rahus istuda ja vaatamisväärsust imetleda. See oleks ka vist ainus vaatamisväärsus, mida Kashani külastajatele soovitada julgeksin :)

















Kell 14.00 ehk siis väga kuumal ajal saime kokku eelmisel päeval meile tuttavaks saanud taksojuhiga, et ta meid ühte külla viiks. Ta hakkas meile meeldima sellepärast, et ta ei üritanud meid bussijaamas oma taksosse tirida, vaid seisis tagasihoidlikult oma auto kõrval. Ta oli kuidagi viisaka ja vaikse olemisega, ei rääkinud küll absoluutselt inglise keelt, aga oli kenasti siledaks kammitud ja tal olid tõsised lahked silmad. Seetõttu otsustasimegi, et tahame seda loomult eestlast meenutavat meest oma teejuhiks. Teepeal tegi ta meile selgeks, et ta on pärit Kashanist kirdes asuvast kõrbest. Eks seal elades tulebki mõelda pikalt enne tegutsemist – üleliigne energiakulu võib saada saatuslikuks :)

Abyaneh on huvitav küla seetõttu, et see on ehitatud täielikult kohalikest mägedest pärit punasest liivast. Küla oli tõeliselt võluv, aga taaskord tervitasid meid arvukad ekskursandid. Seekord vanemad, aga mitte kuigi palju väärikamad koolitüdrukud. Mõnusa vaheldusena mustadele kummitustele siblivad selles külas tänavatel ringi värviliste lilledega kaunistatud valgetes rättides vanatädid.

















Tahtsime heast südamest osta nende käest midagi, aga nad müüsid ainult kuivatatud õunu ning muud träni, mis oli pehmelt öeldes kole ja pärines peaasjalikult Pakistanist. Ostsime siis 30 krooni eest mingit õunamahla taolist asja, mis pärast minu mehist proovilonksu osutus siiski õunaäädikaks. Kui küsisime, et mis pask see on, siis pööritati silmi stiilis “Mina ei tea midagi...”, sest raha oli ju kätte saadud.

Sõitsime siis mööda käänulist mägiteed läbi maalilise maastiku (loe: Helena jälle kaameratpidi aknaklaasis) tagasi Kashanisse ja mul oli rohketest elamustest ja suurest palavusest tekkinud tappev peavalu. Püüdsin seda siis paaritunnise uinakuga ravida, aga õnnetuseks oli meie hotelli taga laste mänguväljak ja sealt tulev kisa ületas mitmekordselt tänava mürataseme. Need lapsed nimelt suhtlevad omavahel vist ainult kiljudes. Aivo täheldas ka ükspäev, et talle tundub iraanlaste dialoogi jälgides alati, et nad karjuvad üksteise peale. Aga nad lihtsalt on sellised keevalised suhtlejad.






















Kati püüdis reisi algul pildile sellise tillukese kaunitari. Tänase põhjal võin kindlalt öelda: ärge uskuge tema inglinägu, selle maski all on peidus küünistega kriiskav koletis!!!

Sellise päeva peale tunnen, et olen täiesti valmis naasma külma Eestisse, kus inimesed vaikivad või ütlevad ainult hädavajalikku. Ja täna tunnen taas, et laste saamine ei pruugi olla minu puhul veel niipea kuigi hea mõte...