Seiklemine Yazdi liivalabürindis

Läheb endiselt hästi. Yazd on väga põnev linn. Suurte tänavate kivifassaadide taga on peidus liivast linn, kus on võimalik tunde mööda ebakorrapärast tuhandete tänavate rägastikku ekselda. Kitsastel liivamüüridevahelistel teedel vuravad lisaks mootorratastele ka autod, mis hädavaevu kaarvõlvidega kaetud käikudest läbi mahuvad.

Proovisime teha Lonely Planeti pakutud tuuri selles liivalabürindis, millega pidi väidetavalt aega minema 2-5 tundi, olenevalt sellest, kui palju sa ära eksid. Viitasid ja loetavaid tänavasilte on siin vähe, tänavad kõik ühtemoodi kõrbepruunide müüridega ääristatud, tänavad nii kitsad, et pidasime neid alatasa ekslikult tupikteedeks, ja enamus tänavatest ei kajastu LP kaardil.

















Need olid nüüd kõik õigustused sellele, et me vaatamata oma suurele enesekindlusele kolme tunni pärast alla vandusime. Olime nimelt kolme tunniga suutnud läbida vaevu neljandiku LP 2-5 tunnisest tuurist ja põrgulik kõrbepäike oli meie viimse energia ära paistnud.

Tuuri käigus külastasime üht eriti huvitavat pühamut. Ehitis ise oli täitsa tavaline, aga sees istusid ja pühamu keskel asuva sarkofaagi ümber seisid tihedalt koos umbes paarsada mustas ürbis naist, noored ja vanad, moodustades omamoodi rühmi vanemate laulvate naiste ümber. See laul meenutas pisut meie regivärssi ja laulvad naised kõigutasid end istudes tasakesi laulu rütmis. Paljud seisid sarkofaagi juures ja toetasid end vastu seda, suudlesid seda, hoidsid silmi kinni, sõrmitsesid oma palvehelmeid ja laususid oma palvesõnu. Kõik see palvetamine moodustas kõrgesse ruumi ühtlase pehme sõnade ja laulude sumina.

Pühamus palvetavad naised vaatasid meid Katiga (Aivo pidi sedakorda väljas ootama) sõbraliku ja tervitava näoga, mitte sellise kummastusega, nagu meid tänaval jõllitatakse. Üks naine andis meile kätt helmestega südamele pannes mõista, et palvetab meie pärast. See oli tõeliselt meeliülendav kogemus ja ma ei söandanud seal valitsevat vaimsust pildistamisega rüvetada. Sealt väljudes oli isegi kerge ebamugav ärevus sees. Tundus, nagu ei sobiks me oma raha- ja karjääriusuga hästi siia maailma.

Tänavale jõudes heitsime seljast pühamus meile selga antud pikad linad ja olime taas kohalikele UFOd. Leia näiteks UFO järgmiselt pildilt :)

















Peatume imeilusasti renoveeritud traditsioonilises sisehooviga liivast majas, kus elab palju lääneturiste, kellega muljetada ja kelle muljetamisi koguaeg pealt kuulama oleme sunnitud. Tuleb tõdeda, et ma naudin kehakeelseid vestlusi kohalikega palju rohkem kui turistide pajatusi. Mingil hetkel kaotavad need tõelised maailmarändurid empaatiavõime ja vaimustuse, nende jutust peegeldub mingit imelikku üleolevat, ükskõikset ja küünilist suhtumist. Võibolla teen ma nüüd üldistusega maailmaränduritele liiga, aga nad räägivad nagu oleks kõikjal käinud, kõike näinud ja miski ei suuda neid enam üllatada. Mis mõte on nii üldse reisida?

Meie oleme igati eeskujulikud turistid, siiralt vaimustunud uutest kogemustest ja alati kõige üle õnnelikud (hehehee..... vist väike liialdus...). Igal juhul püüan hinnata igat kogemust, sest see võib kujuneda kordumatuks.

Kuidas me 75 krooni eest 7 tundi VIPid olime

Oma Iraani-reisi 8. päeval võtsime ette 7tunnise bussireisi Shirazist Yazdi ja sedakorda VIP bussis. Kati-Aivo olid skeptilised. Indias oli neil rongis samuti VIP koht, aga öösel topiti neile sellegipoolest ruumipuuduse tõttu kari väikseid hindupoisse voodisse kaissu. Pealegi maksis bussipilet 75 krooni - no mis VIP, eksole!?

Aga oli ikka VIP küll :) Bussis olid laiad nahkistmed, mida oli võimalik lasta lamamisasendisse. Buss oli meeldivalt, aga mitte üleliia jahe, vahekäigus ilutses pärsia vaip. Lisaks kahele bussijuhile oli meeskonnas ka kaks reisisaatjat, kes mitte niisama ei sõitnud kaasas, vaid pakkisid kohvreid, kontrollisid pileteid, jagasid reisijatele suupisteid ja jooke, mis kuulusid samuti piletihinna sisse. Shirazi sõites oli ühe reisisaatja funktsioon joosta suure kiviga bussist maha ja paigutada see alles liikuva bussi ratta ette - bussil polnud käsipidurit ja kuidagi pidi seda ju paigal hoidma. Tänane buss oli aga nii VIP, et isegi inimkäsipidurit polnud vaja.

















Värske ametiühingulasena on mul natuke raske seda hinda mõista. OK - bensiin maksab kohalikele 1 kroon liitri eest. Aga kui kaua maksavad bussifirmad sellise raha eest tagasi Volvo-busside tasu? Kui vähe saavad bussijuhid ja reisisaatjad palka?

Kuigi mul on sageli siin halb tunne selle pärast, et mind teenindavad inimesed nii vähe raha saavad, kauplen siiski alati kui võimalik hinda hoolega alla :) Näiteks, kui saime Katiga rongijaamas kaks pooleliitrist veepudelit 6 krooni asemel 5 krooniga, tundsime ennast tõeliste võitjatena :) Aga tegelikult, kui nüüd aus olla, oli tookord asi selles, et me saime veel hindadest halvasti aru. Arvasime, et meilt küsiti 60 krooni ja saime 10 krooni hinnast maha...

Eriti suur on kontrast nende busside ja ülejäänud sõidukite vahel. Need minibussid, millega eile sõitsime, olid üsna vanad, äkki isegi 70ndatest. Möirgasid igal juhul loomakombel.

















Taksod on siin ka üldjuhul kohalik toodang Saipa või Samand, autod vanad Peugeot'd, KIAd ja muu soodne pudi-padi, mida maanteid ääristavates arvukates töökodades päevast päeva üles kõpitsetakse. Seega vahelduseks ennast kolme takso-otsa hinnaga võrdse summa eest 7 tundi VIPina tunda on lahe :)

Iraani sotsiaalsüsteemist

See vanahärra, kellega Marvdashtist Shirazi sõitsime, oli tõeline leid. Mitte ainult sellepärast, et ta meie bussisõidu eest ise maksis. Sellepärast, et temaga oli tõeliselt huvitav vestelda. Ta oli 70ndatel Texase ülikoolis kõrghariduse omandanud ning sai meiega üle 30 aasta esimest korda inglise keelt rääkida. Väga hästi rääkis, muide.

Kuna teadsin, et mu kolleegid küsivad Iraani tööturu ja sotsiaalse turvalisuse kohta, kasutasin kohe võimalust, et selle kohta pärida. Tuleb välja, et olukord pole sugugi kehvem kui meil. Tõsi, töötuse puhul riik kuigi suurt kaitset ei paku - paar kuud kehtib tervisekindlustus ja inimene saab tillukest toimetulekutetust. Aga siis on ka kõik - tuleb ise hakkama saada.

Samas maksavad töötajad (või tööandjad - seda täpselt aru ei saanud) kindlustusmaksu, mis tähendab, et kui inimene on umbes 20 aastat töötanud ja kindlustusmaksu maksnud, siis on ta elu lõpuni täielikult kindlustatud. Väidetavalt hõlmab see kindlustus nii tervise- kui ka töötuskindlustust, aga jällegi - ei julge 100% kinnitada. Samas ei oska ma öelda, kui raske või kerge on Iraanis 20 aastat ametlikku tööstaaži koguda.

















PS! Pildilolev banaanikastide otsas peesitav vanamees on illustreeriva tähendusega - tegemist ei ole meie jutukaaslaseks olnud onuga, vaid lihtsalt tänu heale õnnele ja tublile Canoni fotokale liikuva auto akna kaudu tabatud "iluga".

Puhkust on inimestel aastas 30 päeva. Avalikus sektoris töötavad inimesed saavad sellel ajal valitsuselt kuupalga ulatuses puhkuseraha, erasektoris maksab puhkuseraha tööandja ja seda üldjuhul paremini kui valitsus. Meie vestluskaaslane saab näiteks lisaks 30 makstud puhkusepäevale ka 13. kuupalga. Tema sõnul eelistabki enamus inimesi erasektoris töötamist, sest seal makstakse oluliselt paremini.

Tööpäev on Iraanis keskmiselt 8 tundi, töönädal aga meie viie päeva asemel kuus päeva. Puhkepäev on siin ainult reede, mis näeb välja täpselt nagu meie pühapäev - inimesed on peredega väljas, naudivad vaba aega parkides, linnatänavatel jalutades. Ja paljud poed ning isegi turud on suletud. Lisaks reedele on poolvaba ehk lühendatud tööpäev ka neljapäev.

Kuigi Eestist lahkudes oli viimaseks teemaks pensioniea tõstmine, unustasin siiski küsida, kui vanalt iraanlased pensionile lähevad :) Aga õnneks on kõik info olemas siin. Lühidalt kokku võttes, Iraani pensionisüsteem on võrdlemisi helde. 30 aastat töötanud inimene võib pensionile minna siis, kui soovib, 10aastase tööstaažiga mees peab ootama 65aastaseks saamiseni, naine 60ni.

Vanaduspensionimakse suurust arvutatakse nii, et viimase 24 kuu keskmisest töötasust 1/35 korrutada töötatud aastate hulgaga. Mina saaksin oma tänase tööstaaži baasilt selle järgi juba rohkem kui meie riiklik alampalk ja kui töötan 30 aastat, võiksin minna 50aastaselt pensionile ja saada vägagi mõnusat pensionit. Vanaonu sõnul ongi siin inimeste pension üldjuhul 70% nende viimasest keskmisest töötasust. Ja pensioni maksab valitsus, inimesed ise pensioniks raha ei kogu.

Naised moodustavad kogu tööjõust umbes 20%. Kui töötav naine jääb lapsehooduspuhkusele, saab ta 9 kuu jooksul pärast lapse sündi täispalka. Selle peale ütlen ma RESPECT! Eesti on OECD sõnul ühe kõige heldema vanemahüvitissüsteemiga riik - tundub, et Iraan ei ole väga kaugel maas :) Samas pole riigil ületamatult raske helde olla, kui riigieelarvet pumbatakse välja maapõuest.

Aga siiski, onu inglise keel oli kohati natuke roostes. Kõigest ma ilmselt päris hästi aru ei saanud. Eks püüan ülejäänud reisi ajal kellegi peal double-checki teha.

Persepolis - nojah...

Neile üksikuile, kes on käinud Iraanis, aga mitte Persepolises, kuid on külastanud Ateena kuulsamaid varemekomplekse, võin kinnitada - te pole paljust ilma jäänud. Persepolis koosneb nimelt 2-3 hektari suurusest platsist, kus on sambad ja kivitükid ja portaalid ja trepid. Kõik see, mis ajalooraamatute piltide pealt niigi hästi meeles.







Muljetavaldav oli ehk see, kui peent kivireljeefi kunsti valdasid Dariuse ja Xerxese aegsed ehitajad. Kivist vanameestel oli iga üksik kivist habemekarv kenasti krussi keeratud. Aga siiski, tahtmata alavääristada kuidagi Persepolise tähtsust maailma kunstiajaloos, pean tõdema, et see kohustuslik osa igast Iraani-reisist oli meie reisi jooksul saadud kogemustest minu jaoks üks tagasihoidlikumaid. Eks oma osa mängib ka see, et suur osa Persepolise liivakõrbe seest avastatud väärtustest on laia maailma erinevatesse muuseumidesse laiali tassitud.


































Täna oli tõeline säästupäev. Meie kulutused kolme inimese peale olid järgmised:

• toidu ostsime kaasa 30 krooni eest
• hotellist bussijaama jalgsi ehk tasuta
  
• minibussiga Marvdashti 15 krooni
• takso Marvdashtist 12 km kaugusele Persepolisesse 20 krooni
• sissepääs Persepolisesse 15 krooni
• ainus apsakas - jälekange lahustuv kohvi Persepolises 30 krooni
• Persepolisest Marvdashti takso 15 krooni (läbirääkimisoskusted paranevad iga hetkega :))
• minibuss Marvdashtist Shirazi tasuta, sest üks tore härra, kellega bussis juttu rääkisime, maksis meie eest 15 krooni sõiduraha kinni
• tagasi hotelli läksime jälle jala ja õhtusöögi ostsime 23 krooni eest.

Ehk siis päevapeale kulutasime kokku 148 krooni, see teeb ühe inimese kohta ca 50 krooni. Tehtagu järgi :)

Vihm kõrbes! Mismõttes!

... ehk siis mis te arvate, kas meil jäi tänane Persepolise retk tegemata või jah?

















Ärkasime hommikul vihma saatel, aga sättisime end siiski minekule. Oleme ju ikkagi kuival aastaajal kõrbes, mis see väike sabin ikka teha saab. Küll ta järgi jääb... Jäigi ta jeeeeeee!!!! :(

Hakkas hoopis kõvemini sadama ja ilm läks jube külmaks. Algul väikse sabina saatel 2 km kaugusele bussijaama vantsides leidsime kollektiivselt, et ma olen ikka paras totu, et märja ilmaga plätude ja sokkidega ning ilma fliisita välja tulin. PS! olgu siinkohal selgeks tehtud, et plätud ja sokid ei ole Iraanis TOP1 fashion disaster. Kombekad naised (nagu mina :)) ei näita nimelt ka plätude puhul oma varbaid. Ja ei olnud ma totu midagi - 2 tundi hiljem hotellitoas olin ülimalt õnnelik oma kuivas fliisis ja hiljem, kui välja läksime, sain jälga tõmmata ka kuivad tossud.

Tänane päev läks vihma tõttu suht raisku. Läksime hommikul bussijaama, sõime seal hommikusööki ja kaanisime topside viisi kuuma teed, saatsime internetikohvikust kodustele kallitele kirja ja tulime sama targalt taksoga linna tagasi. Taksojuht, vana s---pea, pani meid veel hotellist 300 meetri kaugusel maha, sest tal oli nii mugavam. Meie pidime aga vihmas kahesuunalisest ja 100realisest ülitiheda liiklusega tänavast läbimärjade ja siniseks külmunutena kuidagi üle saama.

Hotellis kostitasime endid kuuma dušiga ja pugesime teki alla unele. Õhtul kondasime pisut linnas ringi ja käisime ühes korralikus traditsioonilises restoranis kehvale päevale kompensatsiooni saamas. Loodame paremale õnnele homme.

Briljantidest maja ja palju muud vahvat veinipealinnas

Külastasime täna Shirazi vaatamisväärsusi - linna suurimat mošeed, Zandi ajastust pärit lossi, milles oli väga lahe fotonäitus eelmise sajandi alguse Shirazist. Linn oli juba siis fotode järgi hiigelsuur, fotosilm kauget linna piiri kujutada ei suutnud.

Kõige huvitavam aga oli see, et fotonäituse järgi on meestemood teinud 100 aastaga läbi totaalse muutuse - loobutud on peakatetest, pikkadest mantlitest, puhvis pükstest jne. Naised aga näevad enam vähem samasugused välja. Eks traditsioonidele tuleb truuks jääda, vähemalt osaliselt.

Siis käisime pargis lugemas ja puhkamas, misjärel külastasime üht hoonet, millest kaunimat ei ole mina veel näinud. Shah Cheragh pühamu on seestpoolt üleni ülipeene peegelmosaiigiga kaetud, mis paistab silmale, nagu oleks sisemus briljantidest laotud. Oehh... vanas eas veel saavad silmad säherdust ilu näha... hõhhh....






































Homme siis Farsi provintsi põhiline tõmbenumber, iidne Pärsia linn Persepolis!

Iraani mood ehk Dolce Kebaba

Iraanlased armastavad brände, eriti mehed. Loomulikult ei saa nad originaalbrände endale lubada. Aga sellest pole midagi, sest kõik turud, kõik kauplused on täis odavaid vuffelkaupu. Ja nii käivadki kõik noored ja moeteadlikud mehed ringi riietes, mida ehivad uhked Prada, Gucci, D&G ja Armani sildid. Eriti tihti näeb brändimärke püksirihmadel.

Samas näevad nad kõik välja, nagu oleks tegu Grease'i võtetega. Ülimalt hoolikalt ära sätitud ja läikivad juuksed, kitsad kõrgele tiritud püksid, ümber pluus - meie mõistes suht gayish või metroseksuaalid vms. Ja meie naiste mõistes mitte kuigi nummid :)

Oleme seda brändindust hakanud omavahel Dolce Kebabaks nimetama. Ja ega meiegi brändideta saanud. Kati ostis endale BVLGARI sõrmuse 125 krooni eest, värv hakkas juba teisel päeval maha kooruma. Aivo sai 35 krooniga eest päikseprillid, mis olid justkui Ray Banid, aga lähemal vaatamisel selgus, et need on hoopis Rij Donid. Mina ostsin endale enda arvates täiesti brändivaba, Iraani traditsioonilise mustrigakaunistet 45kroonise eurokõlbuliku (suure mündisahtliga) rahakoti. Alles kodus, esimesel tööpäeval Mauruses lõunat ostes hakkas silma üks tuttav sümbol :)

















PS! See lukupoiss on alla pooleteise sentimeetri suur - pisike Cännu on ülivõimas :)

Mis aga naistesse puutub, on nende mustadest rättidest juba juttu olnud. Tegelikult see pilt siiski nii must-valge (ehk siis must) ei ole. Kangapoed on täis värvilisi, läbipaistvad, sätendavaid, litrite ja tikanditega kangaid. Uurisime kohalikelt, et kui tihti siis kohalikel naistel selliste ülipidulike rõivastega käia on võimalik. Tuleb välja, et väga tihti - kell 12-15, kui enamus ärisid kinni on, peavad paljud oma kodus privaatpidusid ja siis need hilbud kasutusele tulevadki. Tundub uskumatu...

Üldjuhul paistab naistel mustade rättide seest välja ainult nägu, mistõttu peab see nägu olema maksimaalselt väljapaistev ja kaunis. Seetõttu on Iraanis tavaline, et iga tütarlaps, kes kuidagi vajaliku summa suudab kokku ajada, teeb ninaoperatsiooni. Tänaval kõnnib sageli ringi ninaplaastriga tütarlapsi, aga ka noormehi :) Nende ideaalnina on midagi sellist nagu Janet Jacksonil - otsast kitsas ja suunaga taevasse. Meie standardite järgi jällegi suhteliselt halb valik... Minu olematut nöbinina vaatavad nad suure kadedusega- nende hinnangul pidin olema tõeline pärsia kaunitar. No väga tore :)

Shiraz – Iraani "veinipealinn"

Käimas on meie reisi viies päev, oleme jõudnud Shirazi. Nagu nimi viitab, on tegemist Shirazi viinamarjasordi koduga. Ma pole sellele jutule kinnitust leidnud, aga väidetavalt kasvatasid viinamarju siin nii kohalik suur juudikogukond kui ka iraanlased. Ning kui juudid said viinamarjade toel ajada tulusat veiniäri, siis kainuritest iraanlaste pärusmaaks jäi rosinabisness, mis loomulikult polnud pooltki nii rikastav kui veinindus. Mingil hetkel lõpetatigi veinitootmine siinmail ära, kas siis kohalike riivatud õiglustundest või usuliidrite survel – ei oska öelda.

Igal juhul pärineb Wikipedia andmel Shirazist ka maailma vanim veininäidis – iidne nektar kraabiti maha umbes 7000 aasta vanuselt savipurgilt :) Ja mina kiidan siin 10aastaseid vanakesi...

















Shiraz on väga lahe linn, palju euroopalikum ja ilusamate inimestega kui siiani külastatud paigad. Naised on siin värvilisemates riietes, kohati näitavad isegi käevarsi, ja meigivad meie standardite järgi üleliia palju. Siin pole nii palju pilte märtritest ja Ahmadinejadist, mitmes kohas on märgata veel mõni aasta tagasi väidetavalt keelatud olnud Coca-Cola märke.

Siin ei kosta ka nii tihti ja paljudest kohtadest palvusele kutsuvaid viisijuppe. Kermanis kostus ainuüksi meie hotelli aknasse üheaegselt vähemalt nelja erineva mošee laul. Siin paistab olevat ka rohkem inglise keele kõnelejaid ning liiklus on siin pisut, õige natukene, üpris vaevumärgatavalt parem :) Aga nagu alloleval pildil näha, endiselt naeruväärselt jalakäijavaenulik.

















Tänasega on kolmandik minu reisist möödas. Aga olen kogenud juba nii palju, et kui peaksin homme tagasi minema, oleksin juba täielikult restardi läbi teinud ja taas töövõimeline ja vaat et isegi väljapuhanud. Kummalisel kombel valdab mind seekord ka väike igatsus koduste kallite järele. Aga pole midagi – kaks nädalat on veel jäänud. Kui sama intensiivsusega jätkame, naasen täiesti uue inimesena. Näiteks üleni musta peitunud suure ninaga Iraani vanamutina. Kas kodused kallid jookseks mulle lennujaamas lilledega vastu või lennujaamast minema...

Eesti - whatever...

Iga iraanlane paistab oskavat inglise keeles kahte asja öelda: "HELJÕU!" ja "VITŠ KANTRI". Oleme ära õppinud ka, et Eesti on farsi keeles ESTONII. Tavaliselt, kui vastame kohalike küsimise peale "ESTONII", siis nad jäävad mõttesse ja küsivad mõne aja pärast "ESLONII? ESPANII?"

Ja kui ikka väga huvi on, siis oleme jälle sunnitud välja võtma Lonely Planeti ja näitama suure Soome ja veel suurema Venemaa kõrval asuval väikest vaevunähtavat plönni, mille peale on kirjutatud Estonia. Üldiselt olemegi hakanud inimestele vastama, et kas tead kus on Soome - vot sealsamas on ka Eesti. Sest Soomet teavad nad hästi - sealt on pärit kõik nende Nokiad. Aga väiksest Eestist pole keegi midagi kuulnud - püüame ennast Skype'iga reklaamida, aga ka see ei paista siin mingit äratundmist tekitavat.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, saime teada, et väga sarnaselt sõnale ESTONII kõlab farsi keeles HEŽTONII - tähenduses whatever, nevermind või don't worry. Indiid, miks peaks Iraan muretsema mingi Eesti-taolise kärbsemusta pärast? :)

Maaliline maastik Lõuna-Iraanis

Eile tegime 9tunnise bussireisi Kermanist Shirazi. Buss tegi vahepeal TERVELT ühe peatuse, mil kogu see meesvägi end kraani all puhtaks pesi ja WC-ga samas kompleksis asuvas palveruumis oma jumalaga asju klaaris.

















Peatuse ajal sõitis buss peatuskohast minema. Vaatasime Kati ja Aivoga õnnetult bussile järgi ja mõtlesime, et kui see ei olnud pissi- ja palvepeatus, vaid lihtsalt esimene peatus ja meie nüüd bussist keset kõrbe maha ronisime, oleks see lausa hüsteeriliselt naljakas. Aga buss tuli tagasi ja korjas kõik selle meesväe ja meid jälle kenasti peale.

Maastik oli võrratu, mul polnud aimugi, et Iraanis nii vaheldusrikas loodus on. Erinevat tüüpi mäed, orud, soolakõrbed, poolkuivad soolajärved - mul möödus pool aega pildistades. Ja hea on, et mul mingi disträkšõn oli, muidu oleksin vist hirmust nutma hakanud - bussijuht oli võrdlemisi raske jalaga ja eriti andis see tunda mägede kõrgemates osades võetud kurvides. Buss oli pidevalt mäe serva poole kaldu ja inimesed hoidsid toolidest kinni, kuigi kohalike reisijate kalapilk mingit hirmu küll ei väljendanud. Mina aga olin oluliselt hullemas paanikas kui Iraani lennates mägede kohal kogetud turbulentsimöllus.

















Mis pildistamisse puutub, siis vaimustun üha enam oma pisitillukesest Canonist, kes minu eest kogu töö muudkui ära teeb. Kõige parem on kasutada õhtuti päikeseloojangu režiimi, see paneb värvid niiviisi elama, et ma pole enam üldse kindel, kas tegelikkus nii kirgas oli kui fotomeenutused :)

Tegin küll kahjuks selle väikse vea, et valisin ruumi kokkuhoiu mõttes pildi suuruseks 5M asemel 2M. Nimelt tegemist polnud baitidega vaid pikslitega. Tulemusena on mu kõige paremad pildid imetillukesed, näiteks nagu see allolev võrratu vaade, mis on kõigest 351KB :( Aga noh, elame-õpime, eksole!

Kiirtoit, kebab ja muud loomad

Kui keelt ei valda, on Iraanis raske saada hamba alla midagi peale hamburgerite, uunipizzade ja kebabi. Kebab on siis vardasse aetud liha, enamasti kana või lammas, vahel ka juurviljad. Kõrvale serveeritakse tohutu hunnik riisi, valget leiba ja üldjuhul ka grillitud tomateid.

Õppisime kiirelt selgeks, et salat on farsi keeles salat :) ja hakkasime seda hommikusöögiks või kergeks kehakinnituseks tellima. See oli tavaliselt juba plastkarpi valmis pandud segu kohalikest rohelistest salatilehtedest, hiinakapsast, tomatist, kurgist, mille peale pandi roosakat majoneesikastet.

Tegelikult pakub iraani köök palju väga häid traditsioonilisi roogasid, probleem on aga selles, et vähesed viitsivad traditsioonilist restorani pidada, kus nii peeni toite pakutakse. Enamasti on ikka tänavad ääristatud kiirtoiduputkadega. Traditsioonilisemates roogades domineerib baklažaanipüree ja lambaliha. Näiteks sõin Esfahanis kohalikku rooga beryanit, milles oli nii lambaliha pihv kui ka püree valge leiva vahele pandud, päris huvitav.

Neil on väga omapärased piimatooted. Juba kõrbes panime oma baklažaanipudru sisse jogurtit, mis oli soolaka natuke fetat meenutava maitsega. Seda pakuti toidu kõrvale kõikjal vähegi viisakates söögikohtades.

Sarnase maitsega oli ka kohalik juust, mida sai süüa nii soolase kõrvale kui ka magusa moosi alla, seda kasutasime sageli, kui kohalikest toiduainetest ise endale söögipoolist kokku keerasime.
Kui kebabist ja riisist kõrini sai, ostsime 2 krooni eest leiba, 6 krooni eest salatit, tilli, rediseid ja tomateid, 15 krooni eest hapukurki ja 10 krooni eest juustu. Ja kolm rännumeest sai sellise maitsva wrapiga kõhud mõnusalt punni.

Natuke kehvem elamus oli kohalik jogurtijook doogh, mis koosnes veest, jogurtist, soolast ja kuivatatud piparmündist. Pidi olema väga tervislik, aga mina seda tervist kurgust alla sundida ei suutnud.

Eriti suurt rõõmu valmistasid meile aga alkoholivabad linnasejoogid, mis on üks lähedasemaid asju alkoholile, mida tavaline iraanlane tarbida saab. Neid on müügil väga erinevate maitsetega - õuna, pirni, granaatõuna, ananassi, mango; meie eriline lemmik oli sidrunimaitseline linnasejook. Erinevalt Eesti joogivalmistajatest, kes suudavad ainult seebi või Poola Turbo-nätsu maitset siidritele lisada, on nende jookide tootjad suutnud anda joogile tõeliselt naturaalne maitse. Keegi ettevõtlik inimene võiks hakata seda Eestisse importima - www.istak.com - mina ausõna hakkan lojaalseks tarbijaks.

Kõige tavalisem jook on muidugi tšai - must tee rohke suhkruga, mida pannakse vahel tee sisse, aga vahel kas kuubikute või õhukeste liistudena otse keelele. Tee joomine on neil kõige loomulikum tegevus sotsiaalse suhtluse saateks. Targemad aga räägivad, et pärast sööki ei tohiks teed juua, kuna see viib raua kehast välja.

No ja loomulikult on siin palju inimesi, kellele meeldib igal võimalikul hetkel mingeid pähkleid, sihvkasid, kuivatatud datleid ja viigimarju ja muud pudi-padi näksida. Turgudel on neid sadu erinevaid sorte müügil ning me pole kuigi palju viitsinud siin nendega ka tutvust teha. Niigi paistab, et mu lootus siin kuumas natuke kaalu langetada ei ole realistlik - pidev saia, küpsiste, suhkru, riisi ja muu saasta söömine jätab oma jälje :)

Iraanlaste WC-kultuur :)

Mina olen sündinud 1982. aastal, miining, nõukogudelik WC-kultuur on mulle võrdlemisi võõras. Auguga WC-ga olen kokku puutunud Moskva rongijaamas ja see oli rõve.

Niisiis, kui mind hoiatati, et peaksin enne Iraani minekut õppima selgeks nende augu ja voolikuga WC-süsteemi, hakkasin kartma. Kas suudan üle kahe nädala taluda Moskva rongijaamaga võrdset rõvedust?



Foto: whereisjennifer.com

Viisin ennast reeglitega kurssi ühe vahvalt illustratiivse video abil :) Lühidalt asja kokku võttes, iraanlased ei kasuta WC-s paberit, vaid pesevad end kohe kabiinis veevoolikust augu kohal puhtaks. Voolikuvee survega käsitsi kraani keerates käib ka flushimine.

Mis seal salata, minu hirmud olid jälle täiesti alusetud. Esiteks ei ole WC-d Iraanis lihtsalt augud tühjusesse, vaid keraamilised vannid, mis suunavad sarnaselt meie WC-dele kõik kanalisatsioonitorusse. Teiseks võtavad iraanlased puhtuse küsimust üsna tõsiselt. Selle veega pesemise ja flushimise tulemusel on ka kõige urkamate maantee-WC-de kabiinid puhtamad kui enamus Eesti avalikke WC-sid. Loomulikult ei näe nad välja sellised lumivalged, aga sellist haisu nagu on meil bussi- või rongijaamade WC-des seal näiteks ei ole. Respect!

Mõningast probleemi valmistas küll algul kükitamine. Meie keha ja liigesed on vist kuidagi teistmoodi kujunenud, me ei suuda tundide viisi rätsepistes olla ega pikalt kükitada. Seega algul oli kükitamine väike väljakutse tasakaalu mõttes.

Teiseks, ega keegi ju ei näidanud, et kustpoolt ja kuidas seda vett siis täpselt kasutada. Seetõttu tulin alatasa WC-st välja nii, et mingi osa minu riietest oli surveveega märjaks saanud. Suht piinlik :) Aga no eks iraanlased õpivad seda asjandust ka lapsest saati.

Oma reisi lõpus oli mul mõnikord juba valida, kas kasutan paberit ja WC-potti või vett ja auku - eelistasin auku.

Kuidas me sotsiaalse pohmelli saime

Eilne kummaliseks kujunenud õhtu sai alguse sellest, et Hossaini kaks kursusekaaslast (ta õpib vaatamata oma väärikale vanusele turismikorraldust), nii umbes 25aastased tütarlapsed viisid meid turule ja aitasid meil leida 15-40 krooniseid riideid, mis ei ole küll parimast materjalist, aga on enam vähem sobiliku lõikega. Meie neli päeva kestnud haudumine ebamugavates ja kohalikku tänavapilti sobimatutes riietes oli sellega lõppenud.

Seejärel kogunes Hossaini kontorisse terve hulk kohalikke noori, karvaseid ja sulelisi, kes soovisid meiega õhtut veeta, ilmselt selleks, et inglise keelt harjutada. Seal oli üks kristluse risti kandev usundifänn, üks farsi räppar, üks ülipüüdlikult inglise keelt hääldav inglise kirjanduse tudeng ja palju teisi. Väga kaootiline kamp noori, kes olid võimetud oma tegemisi koordineerima või jututeemasid haldama. Kõik soovisid meiega väga rääkida, samas tundus, et meie jutt neid ikka väga ei huvita, sest koguaeg sõitsid nad meie juttu mingi teise teemaga sisse ja karjusid ja naersid hüsteeriliselt ja olid üldse kuidagi arusaamatud. Me isegi arutasime, et äkki nad on narkouimas vms.

Läksime nendega linna servas asuvasse parki, kus tohutu hulk kohalikke pidas öist piknikku, inimesed mängisid piljardit, palli, sõitsid karuselliga jne. Hossainil tekkis parki saabudes tüli taksojuhiga, kes nõudis temalt välismaalaste vedamise eest topelttasu. Meid juhatati eemale ja mehed jäid oma tulist vaidlust edasi pidama. Olevat läinud üsna teravaks, taksojuht hakanud isegi ümbruses liikuvaid inimesi "rikkujate" vastu üles ässitama. Aga olukord siiski lahenes.

Muidu oli üsna lahe. See inglise filoloogia tudeng pidas minuga mu elu ühe kummalisima vestluse maha. Ta küsis minult, kas mulle meeldib rääkida inglise keelt, kas ma eelistan bussi- või rongisõitu ning tahtis lõpetuseks, et ma tema ettedikteerimise järgi farsi keelt õpiksin. Siis läksime pargi kohal kõrguva mäe jalamile, Kati läks öist linna pildistama ja meie Aivoga jäime noortega juttu rääkima.

Ja siis läks asi käest ära. Noored nägid meie pilte vaadates fotot, kus Aivo oli Ahmadinejadi plakati kõrval ning hakkasid vägagi agressiivsel kombel meie hinnangut olukorrale nõudma. Noorte kibestumus ja viha süsteemi vastu vallandus, minu mõtlematu juurdepärimine ja kohatud võrdlused Eesti poliitika probleemidega muutsid olukorra üsna pingeliseks.

Õhtu lõppedes oli teema algatanud tütarlaps ilmselgelt vihane/mossis/solvunud, olime kindlad, et küpsenud plaan minna üheskoos koopalinna ei kuulu elluviimisele. Hapu maik suus hotelli naastes hakati meilt veel hotellis mitteveedetud öö eest lisatasu nõudma, millest loomulikult kategooriliselt keeldusime (Hossaini farsiabi vahendusel).

Hommikul ei lastud meid kättemaksuks duši alla, saime seega end värskendada WC-s oleva veevooliku abil :)

Hommikul valdas meid täielik sotsiaalne pohmell - minul oli eelmise õhtu kaootilisusest, kisast-kärast ja pingest meeletu peavalu ning untsuläinud koosviibimise pärast süümepiinad, Kati ja Aivo aga ei suutnud meenutada, kus ja mille peale oli kulunud õhtu jooksul suhteliselt suur summa raha. Niisiis - täisväärtuslik läbu on võimalik ka ilma alkoholita.

Järeldasime oma kogemusest järgmist:
1. meie seltsilised olid noored ja kohati vähese enesetalitsusvõimega
2. ei maksa rääkida iraanlastega poliitikast
3. kui iraanlane hakkab ise rääkima sinuga poliitikast, tuleb öelda, mida ta kuulda tahab, tema juttu takka kiita ja sellele kaasa elada
4. kedagi ei koti mingi Eesti, isegi kui nad ise selle kohta midagi küsivad.

Rätt pähe. Rätt pähe. Rätt pähe...

Naljakas lugu selle peakattega siin. Umbes 85% kohalikest naistest kannab tervet keha katvat musta lina, aga leidub ka moodsamaid eksemplare, kes on üsna julged. Mõnel tolkneb rätt üsna hooletult pea peal ja kael on eest täiesti paljas. Mõnel on aga rätt toetatud peaaegu kuklasse patsi peale, mis jätab pool peanuppu katteta. Nii nad vaikselt ja järjepidevalt neid piire testivad ja teatav vabameelne suhtumine on aasta aastalt üha laiemalt aktsepteeritud.

Aga üks on kindel - avalikus kohas peab rätt siiski vähemalt formaalselt peas olema. Ja esialgu on meil sellega väga raske harjuda. Mitte, et me ei tahaks rätti kanda, aga esiteks kipume me räti kandmist vahel unustama (näiteks kui läheme hotellis koridori peal asuvasse WC-sse või duši alla) ja teiseks, no meil lihtsalt ei seisa see rätt miskipärast niiviisi peas, nagu kohalikel naistel. Koguaeg peame seda kohendama ja järjekindlalt vajub rätt kuklasse või kukub eest lahti.


Täna Rayenist tagasi sõites juhtus bussis üks kentsakas seik. Püüdsin natuke sõidu ajal magada ja äkki tundsin, et keegi koputab mulle pähe. Niiviisi ühe sõrmega ja vägagi konkreetselt. Mõtlesin, et Aivo teeb jälle mingit nõmedat nalja :)

Vaatasin selja taha - üks naine lobises seal mulle midagi ja tegi täiesti seosetuid žeste. Pärast mõningast väheinformatiivset kehakeeles infovahetust (viidanud siis kohe peale...) taipasin, et bussiistmel niheledes oli mu rätt õlgadele vajunud ning tädi ja tema kõrval istuva onu jaoks oli see vaatepilt puhas porno :)

Aga ega ta pahane ei olnud - järgmisel hetkel andis ta meile kõigile oma kilekotist pihku sihvkasid, mõne aja pärast ulatas hoopis terve koti meile. Sellest kotitäiest jätkus meil terveks reisiks. Ju siis neile tegelikult meeldis, mida nad nägid...

3. päev - liivaloss Rayenis

Jätsime üüratu kõrbe seljataha ja sõime hommikusööki ühe 60 elanikuga kõrbeküla citadelis (minikindlus, milliseid ehitati kunagi peatuspaigaks kaamelikaravanidele). Valge leib toorjuustu, moosi, kurgi, tomati ja arbuusiga. Polnud sugugi paha. Olime eelmisel õhtul arutanud oma giidi Hossainiga mitmeid olulisi ja samas tundlikke teemasid, mida hommikusöögilauas (või hommikusöögivaibal pigem) jätkasime.

Hossain on vanem meesterahvas, kes on elus palju teinud ja näinud. Ta läks noorena elama Saksamaale lootuses, et võtab seal ilusa eurooplasest naise ja jääb sinna tööle. Aga ta oli sunnitud naasma tühjade kätega. Mitte, et ta tööd poleks leidnud või teda kuidagi diskrimineeritud oleks. Lihtsalt, ükski naine ei tahtnud teda - nii ta meile vähemasti rääkis :)

Islami revolutsiooni ajal oli ta kõva mässuline, aga tänaseks on ta maha rahunenud ja poliitikast rääkimisest pigem hoidub. Ta selgitas meile, et õiguse ja õigluse vahekorra küsimus Iraanis on väga tundlik teema, see on palju keerulisem, kui pealevaadates paistab. Ta ütles vaid, et tahaks näha tasakaalu korra ja vabaduse vahel. Mõistlik mees. Natuke puuduliku ajajuhtimisvõimega :)

Hossain viis meid tagasi jõudes Kermani bussijaama, pani meid Rayeni bussi peale ja organiseeris meile pärastlõunaks ka tagasisõidu Kermanisse. Ta ütles ka, et ehk õnnestub meil järgmisel päeval tema sõpradega koos Meyanmardi külastada ning seal soodsa hinnaga koopahotellis või kellegi kodus ööbida. Oleme igasuguste lubaduste osas üsna umbusklikud. Nii et eks näis - meest sõnast :)

Rayenis külastasime üht terviklikumat liiva-citadel'i. Tegelikult oli Iraani suur uhkus liivalinn Bam, aga 2003. aasta 26. detsembril (minu sünnipäeval...) tabas Kermani provintsi maavärin, mille tulemusena varises suurem osa Bamist kokku ning üle poole seal elanud ligi 45 000 inimesest sai hukka. Pane tähele - täpselt aasta hiljem ja enam vähem samal kellaajal näitas loodus oma jõudu Kagu-Aasias. Selline kokkusattumus siis.

Hetkel käivad Bami taastamistööd ning seni naudib tähelepanu väike Rayeni liivaloss, kus pole inimesed juba 150 aastat elanud, aga mis on siiski veel mõningase restaureerimisabiga üle 1000 aasta piirkonna karmidele loodusjõududele vastu panna suutnud. Tehnoloogia on aga endiselt kasutuses terves piirkonnas. Liiva-heinte-kivide segust ehitatakse müürid ning tellistest laotakse neile peale kuppelkatus. Kui (when, mitte if) vihm või muu loodusjõud ehitise "sulatab", mätsitakse lihtsalt lagunenud osad kokku või ehitatakse uus hütt. Materjalid on odavad ja inimesed on pidevalt hõives :)

















Vot just sellisest plögast on need liivast konstruktsioonid ehitatud. Kaasaegsetes linnades on asi vist pisut kindlam, vähemalt pinnad on siledad ja heinatutid ei paista välja :)

Iraanlaste viisakusnormidest tagantjärgi

Esimeses postituses mainisin, et viisin ennast kurssi mitmete Iraani ühiskonna viisakusnormidega, et mitte kedagi pahandada või ennast rumalaks teha.

Olgu siinkohal öeldud, et kogu reisi ajal ei kasutanud ma neist mitte ühtegi. Ei olnud mul meeles midagi kahe käega ulatada ja alati, kui mingit ostu tehes nõusolekut tahtsin näidata, lükkasin mõlema käe pöidlad rõõmsalt üles.

Pärast tuli, jah, välja, et nende jaoks on pöidla näitamine umbes nagu meil keskmise sõrme näitamine. Nii et iga kaubavahetuse käigus kostitasin ma kaupmeest järelikult lausa kaheraudsega :)

Aga keegi ei pahandanud :)

Üldse võib tagantjärgi öelda, et paljud nendest hirmudest, millega meie Iraani läksime ja mille eest kõik meid hoolega hoiatasid, osutusid suurel määral läänemaailma foobiateks. Ei kohanud me räiget ahistamist, ebasõbralikkust või üleolekut võimuesindajate poolt, usulist fanatismi - nada. Täiesti reisitav riik. Ainult biitši- ja suplusturistidele ei soovita :)

2. päev - Miljoni Tähe Hotell

Selle teekonna ajal lõi välja minu sees peituv väike jaapanlane. Ma vahetpidamata klõpsisin oma uue (ehk Kati poolt Canonilt testimiseks hangitud) imetillukese aga tigeda fotoaparaadiga. Sellel on pildistabilisaator, mis tähendas seda, et olenemata sellest, kas buss, mille aknast pilti tegin, oli mäeserval külglibisemises või sõitis auto läbi maanteeaugu, ikka tulid pildid selged ja kaunid. Vahepeal suutsin kaamera autost välja ronides lähima 100 m raadiuses oleva ainsa kivi pihta pillata, aga Cännu pidas rõõmsalt vastu. Olen kolme päeva jooksul teinud juba üle 300 pildi :) Saab hakata hoolega kustutama :)

Ja päikeseloojanguline ja hommikul ka päikesetõusuline kõrbemaastik võimendas minu sisemise jaapanlase tungi kordades!



































































































































Õhtuks tegi teejuht baklažaanist ja suhkrupeedist lambapiimajogurti-küüslaugukastmega pudrutaolist massi, mille kõrvale kohalikku valget leiba ja julgemad ka rosinaid sõid. Äärmiselt maitsev :) Siis pugesime oma magamiskottidesse ja hakkasime Hosseini nn Miljoni Tähe Hotelli suurimat väärtust ehk tähistaevast nautima. Nii umbes 3 minutit. Siis olime outis.

Hommikul püüdsime Katiga päiksetõusu pildile ja võtsime vastu otsuse, et neli ööd ja neli päeva ühtedes riietes veeta on rõve ja täna PEAME endale uued kaltsud hankima. Me nimelt eeldasime, et ostame riided siit, ja ei võtnud suurt midagi Eestist kaasa. Aga selle kavatsuse teostamine osutus palju keerulisemaks ja kallimaks, kui arvasime.

Hetkel pakime närviliselt oma asju, et endiselt magav onu saaks aru, et tahame minema hakata. Kõhud tühjad ja tahaks natuke kaugemal kõrbes ka ringi vaadata enne linna naasmist.

2. päev - jõudmine kõrbelinna

Ei haisenudki rongis kellelgi sokk :)

Sõime restoranivagunis jälle magusat leiba, sest restoranis süüa ei müüdud. Siin on kuiv magus sai väga popp kaup, ma ei saa aru, kuidas nad nii kõhnad samas on... Läksime seejärel oma kupeesse ja kebisime magama. Meie "toakaaslased" vaatasid meid sügava hämminguga - Kell 9 magama??!!" Otsustasin, et mina magades rätti ei kanna ja koorisin selle peast. Vanaema hakkas kohe mingit farsikeelset soovitust andma ja mehed lihtsalt jõllitasid. Aga olin selleks hetkeks liiga väsinud, et hoolida. Hommikul piilusin, et kuidas siis vanaema ise magab - ta lamas tikksirgelt selili ning oli endal varvaste alt üle kere pea alla ühe musta räti triiki tõmmanud. Nagu surnu.

Kell 8.30 hommikul jõudsime Kermani. Otsisime üle tunni aja hotelli, rasked seljakotid õlgadel. Lõpuks leidsime lihtsa külalistemaja, kus 3ne tuba maksis ca 200 krooni.

Külastasime seejärel bazaari ehk turgu, mis paiknes üle 1000 aasta vanas turulinnakus. Iraanis asuvad turud reeglina selleks eesmärgiks spetsiaalselt ehitatud kaarvõlvidega käikuderägastikes.






















Otsisime bazaari lähedalt jälle ühe kohaliku noormehe abil üles kõrbetuurikorraldaja. Mees pakkus meile oma kontori köögis tšaid ja mõtles kiirelt välja viisi, kuidas meid oma olematusse ajakavasse juba sel õhtul ära mahutada. Siis tuli ta meiega hotelli ja rääkis peremehega sotid selgeks, et me saaks oma pakid sinna jätta ja selle öö asemel järgmisel ööl seal magada.

Leppisime kokku, et stardime kõrbesse kell 15.00, et jõuda kohale enne päikeseloojangut 17.00 paiku. Tegelikult jõudis ta omadega valmis kell 16.00. Mehe legendaarse Land Roveri asemel sõitsime kõrbesse ühe Dacia Loganit meenutava väikeautoga, mis haises nii sõidu ajal kui ka paar tundi pärast kohalejõudmist gaasi järgi. Tee peal külastasime mitmeid poode, kust onul oli vaja süüa osta, võtsime bensiini, vett jne jne. Täpselt päikeseloojangu ajaks ehk siis 2tunnise hilinemisega olimegi kohal.

1. päev - põgenemine Teheranist vol2

See üks päev, mille me Teheranis veetsime, andis selgelt mõista, et mis iganes see ka ei ole, milleks me Iraani tulime, Teheranis seda ei ole. Teherani peaväljakult algavad pikad tänavad, mida ääristavad autovaruosi müüvad poekesed, Lonely Planeti sõnul on just see kant kesklinn. Maaaasendaaaav. Tänavalt avanevad aegajalt uksed üksikutes sisehoovides tegutsevatesse armsatesse mošeedesse, aga me tulime siia ju ajalugu ja kultuuri endasse ahmima. Selleks peab aga Teheranist lahkuma ja nii me tegimegi.

Ostsime esimese klassi rongipileti Kermani ja hõiskasime, et sellest tuleb tõeliselt mugav ja mõnus 14tunnine kulgemine. Aga see õnn jäi üürikeseks - varsti tulid meie kupeesse veel kolm inimest, üks vanaema oma kahe täiskasvanud pojapojaga. Pidasime siis vagunisaatjaga maha kõva lahingu, sest olime aru saanud, et meie käsutuses on terve kupee. Pidime aga tõdema, et olime jälle kõigest valesti aru saanud.

Sõlmisime jumalaga rahu ja varsti pakkus vanaema hulludele turistidele juba tšaid ja suhkrut - eraldi, miskipärast. Suhkur tuli suurest kilekotist ja vanaema muudkui sundis meid sealt tükke juurde võtma.

Aivo oli meie kupeekaotusest nii löödud, et kobis kohe magama. Meie Katiga arendasime rahvastevahelisi suhteid. Suhteliselt kõva väljakutse on arutada iraanlastega tundide viisi maailma asju kehakeeles :) Pikk ja raske õhtu on veel ees. Oi ja kui kellelgi sokk haisema peaks, siis.... urrr....

1. päev - põgenemine Teheranist

Esimene päev Teheranis on olnud äärmiselt valgustav. Esimese asjana saime teada, et iraanlase lubadus on pigem viisakus kui tegelik vastutus. Hotellist lahkelt pakutud vastutulev auto jäi tulemata ja pidime võtma takso. Niipea, kui lennujaamast taksoga sõitma hakkasime, tegi juht meile teatavaks, et lennujaamas stendil märgitud hind hakkab kehtima kell 6.00 hommikul ja kuna meie istusime taksosse kell 5.45, siis kehtib meile 20% kõrgem hind.

Minusugune allaheitlik eestlane oleks käega löönud ja nõustunud, aga Kati ja Aivo ei ole mingid minusugused. Nemad on Indias teinud läbi karmi kauplemis- ja enesekaitsekooli. Kiirelt tehti taksikuskile selgeks, et 20% kõrgem taks tähendab seda, et tema peatab kenasti kohe takso kinni või sõidab tagasi, meie astume taksost maha ja ootame 15 minutit. Solvunud taksojuht vehkis kätega ja protesteeris puhkides meie uskumatu rumaluse vastu - nelja dollari pärast soovime tagasi sõita ja oodata 15 minutit!

Aga Kati selgitas mulle kohe, et sellise suhtumisega saab kiirelt neljast dollarist 100 dollarit, mistõttu alati tuleb igal pool hinda hoopis alla kaubelda. Loomulikult saimegi oma tahtmise. Taksojuht jätkas sõitu ja hind jäi selleks, mis lennujaamas märgitud oli.

Teheranis oli juba kell 6 hommikul pööraselt tihe ja kaootiline liiklus. Päeval muutus see veelgi intensiivsemaks. Autod sõidavad isereguleeruva süsteemi alusel, jalakäijad on isegi kõnniteel absoluutselt tähtsusetud putukad, keda ei pea üle laskma. Ise vaadaku, kuidas üle saab. Ja kui mind valdas ülekäiguradadel paanika, siis kohalikud loivasid täiesti ükskõiksete nägudega läbi tiheda ja kiire autovooluvõrgu.

Proovisime ära ka metroo - see on lihtne ja puhas, nagu igal pool mujalgi. Mitmed vagunid kannavad märget women only. Ma sain kiirelt aru, miks. No ei ole mõnus, kui keegi ennast oma kerega sinu vastu surub, eksole, ja rahvast on metroos väga palju. Ja mosleminaine sellist asja ei kannata. Kuna tagumine osa rongist on naistele, siis on ka tagumine pool jaamast täis iraanlannasid ja see vaatepilt on esimest päeva Iraanis veetvale läänlasele väga veider.

Iraani naiste seas "black is the new black", nad kannavad pikki musti kangaid enda ümber, sageli välguvad selle alt valge tallaga tennised. Kuigi tulime siia veendumuses, et Teheran on modernsem ja naised ei ole siin nii konservatiivsed, siis tegelikkuses üks väärikas iraanlannaga ikka suur midagi peale musta ei kanna. Mistõttu näevad nende women only vagunid ka üsna kummalised välja. Vähesed kannavad siin halli, mõned tumelillat või pruuni, mõni üksik Kati-taoline kloun aga roosat :)

















Me oleme tänavapildis seega väga nähtavad ja pälvime tohutu palju ebameeldivat tähelepanu. Aga kui keegi kõnetama tuleb, on ta enamjaolt ikka meeldiv, vahel isegi üllatavalt meeldiv - üks tüdruk sõitis metrooga teise linna otsa näiteks ainult selleks, et meile teed näidata. Teine mees, kellelt suunda raudteejaama küsisime, jalutas samuti meiega sinna kohale. Mõlemaga vahetasime hüvasti jättes telefoninumbreid - mingi kohalik kummaline tava paistab see olevat. Mitte, et helista mulle, aga näe, ma annan sulle oma numbri. Vist midagi stiilis, et pane mind Facebookis oma sõbraks...

Aga veel sellest lubadusteteemast - meie hotelli peremees oli üks selline lahke susija, kes lubas meile lennujaama auto saata, meid mõne tunni pärast äratada, meile rongipiletid broneerida, aga ei teinud mitte midagi ega olnud hiljem isegi mitte tööl. Teiseks pidas Kati temaga tõelise diplomaatilise lahingu maha meie mõnetunnise uinaku maksumuse teemal. Esimese päeva põhjal tekib tunne, et meid tahetakse siin koguaeg petta. Mis kurvastab mind väga. Aga no eks me õpime.

Ah jaa, no ingliš - sellega pole siinmaal küll eriti midagi peale hakata.

Meist

Lühidalt ka siis rännumeestest ja reisi eesmärgist.
Mina - Helena, ametiühingulane
Kati - minu õde, suhtekorraldaja
Aivo - minu õemees, ministeeriumi ametnik

Reisi sihtkoht: Iraan
Reisi toimumisaeg: 12. aprill - 28. aprill 2010 (Kati ja Aivo jaoks kuni 7. mai)

Kõik algas tegelikult 2009. aasta kevadel, kui Mehhikost lennukiga koju sõites istusin kõrvuti Iraani noormehega, kes mulle Iraani kohta kõiksugu uut ja huvitavat rääkis. Tundus, et meie (loe: lääneinimeste) arusaamine iraanlastest ja moslemiühiskonnast on pehmelt öeldes väärastunud.

Sealt sündis idee käsitleda eestlaste arusaamu islamist ja moslemitest magistritöö raames. Aga tundus narr hakata sellist teemat käsitlema, kui mul endal puudub arusaamine sellest, milline on üks "korralik" moslemiriik. Olen nimelt üks nendest umbes seitsmest eestlasest, kes pole veel Egiptusessegi jõudnud, Türgist ja muudest hirmsatest kohtadest rääkimata.

Sai siis konsulteeritud Kati ja Aivo kui staažikate (st 2x Indias käinud) backpackeritega ja mõte läkski idanema. Enne jõule tekkis võimalus alla 8000 krooniga lennupiletid ära osta ja nii me selle asja ära vormistasimegi. Nüüd polnud enam pääsu.

Reisiplaani pani otsast lõpuni kokku Kati ja ega ma selle üle väga ei kurtnudki, Lonely Planet ja veebiavarused andsid talle nii selged juhised, et teadsime juba enne Iraani jõudmist, mis linnast millise transpordiga ja umbes millise raha eest me liigume. No ok, hinnad olid vahepeal küll kohati kolmekordistunud, aga ikkagi, eeltöö oli väga põhjalik. Kati koostas isegi reisimarsruudiga faili, mida ilmestasid veebist leitud fotod. Tõeline reisikorraldaja :)

Iraanis ei ole ATMe ega VISA/Mastercard kasutamise võimalust, seega pidime oma eelarve põhjalikult läbi mõtlema ja arvestama sellega, et kõik meie raha on kogu aeg meiega kaasas. See mõte tekitas minus reisi jooksul mitmel korral stressi, nagu selgus, täiesti asjatult...

Kuna täna on juba mai ja mina juba nädal aega omas mõnusas avaras privaatses duši ja wc-POTIGA :) kodus, siis kirjutan seda jutukest loomulikult tagantjärgi. Pidasin aga kogu reisi ajal päevikut, mida täitsin kohusetundlikult ja suurtes väsimusvaludes terve reisi jooksul. Seega kannan siia materjali võimalikult vahetult, toimetamata kujul, ja loodan, et neile, keda huvitab, on ka see järelkajastus piisavalt atraktiivne.

Julge pealehakkamine

Burkas naisterahvas ulatas Helsingi lennujaama piirivalvurile oma passi. Piirivalvur vaatas naist, siis passi, siis jälle naist, siis jälle passi. Tema ilme justkui korrutas: "Mismõttes, no mismõttes!" Naine sealjuures pööras muudkui pead, et tegeleda oma lastega. Piirivalvur muudkui üritas kaetud nägu passiga kokku viia...

Mõtlesin samal ajal endamisi, et kas see siis ebaviisakas ei ole, põrnitseda niiviisi mosleminaist. Sest üks oli selle reisi puhul kindel, keerulisem kui mistahes transpordi, keele jms probleemidega on Iraanis arvestada igal hetkel arvukate kultuuripõhiste viisakusnormidega.

Igasugune lugemismaterjal iraanlaste tavade ja reeglite kohta ei tekitanud sugugi kindlustunnet, pigem kõhedust. Ulata objekte alati kahe käega, ära vibuta pöidlaga - see on vulgaarne, keeldu esialgu küllakutset vastu võtmast, aga ära tee seda liiga kategooriliselt, tee külas olles rohkelt komplimente, aga ära kiida liialt mingit objekti - peremehel tekib nii kohustus see sulle anda. Tundub nagu oleks Iraanis igal sammul sada ja üks võimalust kommete vastu eksida, ebaviisakalt või rumalalt käituda.

Aga meid see ju ei heiduta! :)

Koorikaaslase Steni antud materjalid sh audioõppe failid tõotavad olla väga kasulikud. Neljandas peatükis õppisin lõpuks farsi keeles teejuhiseid küsima. Esimese kolme peatüki jooksul õpetati mulle, kuidas väita, et räägin farsi keelt ja et olen ameeriklane. Vale puha kõik!