Kui keelt ei valda, on Iraanis raske saada hamba alla midagi peale hamburgerite, uunipizzade ja kebabi. Kebab on siis vardasse aetud liha, enamasti kana või lammas, vahel ka juurviljad. Kõrvale serveeritakse tohutu hunnik riisi, valget leiba ja üldjuhul ka grillitud tomateid.
Õppisime kiirelt selgeks, et salat on farsi keeles salat :) ja hakkasime seda hommikusöögiks või kergeks kehakinnituseks tellima. See oli tavaliselt juba plastkarpi valmis pandud segu kohalikest rohelistest salatilehtedest, hiinakapsast, tomatist, kurgist, mille peale pandi roosakat majoneesikastet.
Tegelikult pakub iraani köök palju väga häid traditsioonilisi roogasid, probleem on aga selles, et vähesed viitsivad traditsioonilist restorani pidada, kus nii peeni toite pakutakse. Enamasti on ikka tänavad ääristatud kiirtoiduputkadega. Traditsioonilisemates roogades domineerib baklažaanipüree ja lambaliha. Näiteks sõin Esfahanis kohalikku rooga beryanit, milles oli nii lambaliha pihv kui ka püree valge leiva vahele pandud, päris huvitav.
Neil on väga omapärased piimatooted. Juba kõrbes panime oma baklažaanipudru sisse jogurtit, mis oli soolaka natuke fetat meenutava maitsega. Seda pakuti toidu kõrvale kõikjal vähegi viisakates söögikohtades.
Sarnase maitsega oli ka kohalik juust, mida sai süüa nii soolase kõrvale kui ka magusa moosi alla, seda kasutasime sageli, kui kohalikest toiduainetest ise endale söögipoolist kokku keerasime.Kui kebabist ja riisist kõrini sai, ostsime 2 krooni eest leiba, 6 krooni eest salatit, tilli, rediseid ja tomateid, 15 krooni eest hapukurki ja 10 krooni eest juustu. Ja kolm rännumeest sai sellise maitsva wrapiga kõhud mõnusalt punni.
Natuke kehvem elamus oli kohalik jogurtijook doogh, mis koosnes veest, jogurtist, soolast ja kuivatatud piparmündist. Pidi olema väga tervislik, aga mina seda tervist kurgust alla sundida ei suutnud.
Eriti suurt rõõmu valmistasid meile aga alkoholivabad linnasejoogid, mis on üks lähedasemaid asju alkoholile, mida tavaline iraanlane tarbida saab. Neid on müügil väga erinevate maitsetega - õuna, pirni, granaatõuna, ananassi, mango; meie eriline lemmik oli sidrunimaitseline linnasejook. Erinevalt Eesti joogivalmistajatest, kes suudavad ainult seebi või Poola Turbo-nätsu maitset siidritele lisada, on nende jookide tootjad suutnud anda joogile tõeliselt naturaalne maitse. Keegi ettevõtlik inimene võiks hakata seda Eestisse importima - www.istak.com - mina ausõna hakkan lojaalseks tarbijaks.
Kõige tavalisem jook on muidugi tšai - must tee rohke suhkruga, mida pannakse vahel tee sisse, aga vahel kas kuubikute või õhukeste liistudena otse keelele. Tee joomine on neil kõige loomulikum tegevus sotsiaalse suhtluse saateks. Targemad aga räägivad, et pärast sööki ei tohiks teed juua, kuna see viib raua kehast välja.
No ja loomulikult on siin palju inimesi, kellele meeldib igal võimalikul hetkel mingeid pähkleid, sihvkasid, kuivatatud datleid ja viigimarju ja muud pudi-padi näksida. Turgudel on neid sadu erinevaid sorte müügil ning me pole kuigi palju viitsinud siin nendega ka tutvust teha. Niigi paistab, et mu lootus siin kuumas natuke kaalu langetada ei ole realistlik - pidev saia, küpsiste, suhkru, riisi ja muu saasta söömine jätab oma jälje :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar