Minusugune allaheitlik eestlane oleks käega löönud ja nõustunud, aga Kati ja Aivo ei ole mingid minusugused. Nemad on Indias teinud läbi karmi kauplemis- ja enesekaitsekooli. Kiirelt tehti taksikuskile selgeks, et 20% kõrgem taks tähendab seda, et tema peatab kenasti kohe takso kinni või sõidab tagasi, meie astume taksost maha ja ootame 15 minutit. Solvunud taksojuht vehkis kätega ja protesteeris puhkides meie uskumatu rumaluse vastu - nelja dollari pärast soovime tagasi sõita ja oodata 15 minutit!
Aga Kati selgitas mulle kohe, et sellise suhtumisega saab kiirelt neljast dollarist 100 dollarit, mistõttu alati tuleb igal pool hinda hoopis alla kaubelda. Loomulikult saimegi oma tahtmise. Taksojuht jätkas sõitu ja hind jäi selleks, mis lennujaamas märgitud oli.
Teheranis oli juba kell 6 hommikul pööraselt tihe ja kaootiline liiklus. Päeval muutus see veelgi intensiivsemaks. Autod sõidavad isereguleeruva süsteemi alusel, jalakäijad on isegi kõnniteel absoluutselt tähtsusetud putukad, keda ei pea üle laskma. Ise vaadaku, kuidas üle saab. Ja kui mind valdas ülekäiguradadel paanika, siis kohalikud loivasid täiesti ükskõiksete nägudega läbi tiheda ja kiire autovooluvõrgu.
Proovisime ära ka metroo - see on lihtne ja puhas, nagu igal pool mujalgi. Mitmed vagunid kannavad märget women only. Ma sain kiirelt aru, miks. No ei ole mõnus, kui keegi ennast oma kerega sinu vastu surub, eksole, ja rahvast on metroos väga palju. Ja mosleminaine sellist asja ei kannata. Kuna tagumine osa rongist on naistele, siis on ka tagumine pool jaamast täis iraanlannasid ja see vaatepilt on esimest päeva Iraanis veetvale läänlasele väga veider.
Iraani naiste seas "black is the new black", nad kannavad pikki musti kangaid enda ümber, sageli välguvad selle alt valge tallaga tennised. Kuigi tulime siia veendumuses, et Teheran on modernsem ja naised ei ole siin nii konservatiivsed, siis tegelikkuses üks väärikas iraanlannaga ikka suur midagi peale musta ei kanna. Mistõttu näevad nende women only vagunid ka üsna kummalised välja. Vähesed kannavad siin halli, mõned tumelillat või pruuni, mõni üksik Kati-taoline kloun aga roosat :)
Me oleme tänavapildis seega väga nähtavad ja pälvime tohutu palju ebameeldivat tähelepanu. Aga kui keegi kõnetama tuleb, on ta enamjaolt ikka meeldiv, vahel isegi üllatavalt meeldiv - üks tüdruk sõitis metrooga teise linna otsa näiteks ainult selleks, et meile teed näidata. Teine mees, kellelt suunda raudteejaama küsisime, jalutas samuti meiega sinna kohale. Mõlemaga vahetasime hüvasti jättes telefoninumbreid - mingi kohalik kummaline tava paistab see olevat. Mitte, et helista mulle, aga näe, ma annan sulle oma numbri. Vist midagi stiilis, et pane mind Facebookis oma sõbraks...
Aga veel sellest lubadusteteemast - meie hotelli peremees oli üks selline lahke susija, kes lubas meile lennujaama auto saata, meid mõne tunni pärast äratada, meile rongipiletid broneerida, aga ei teinud mitte midagi ega olnud hiljem isegi mitte tööl. Teiseks pidas Kati temaga tõelise diplomaatilise lahingu maha meie mõnetunnise uinaku maksumuse teemal. Esimese päeva põhjal tekib tunne, et meid tahetakse siin koguaeg petta. Mis kurvastab mind väga. Aga no eks me õpime.
Ah jaa, no ingliš - sellega pole siinmaal küll eriti midagi peale hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar