Peatuse ajal sõitis buss peatuskohast minema. Vaatasime Kati ja Aivoga õnnetult bussile järgi ja mõtlesime, et kui see ei olnud pissi- ja palvepeatus, vaid lihtsalt esimene peatus ja meie nüüd bussist keset kõrbe maha ronisime, oleks see lausa hüsteeriliselt naljakas. Aga buss tuli tagasi ja korjas kõik selle meesväe ja meid jälle kenasti peale.
Maastik oli võrratu, mul polnud aimugi, et Iraanis nii vaheldusrikas loodus on. Erinevat tüüpi mäed, orud, soolakõrbed, poolkuivad soolajärved - mul möödus pool aega pildistades. Ja hea on, et mul mingi disträkšõn oli, muidu oleksin vist hirmust nutma hakanud - bussijuht oli võrdlemisi raske jalaga ja eriti andis see tunda mägede kõrgemates osades võetud kurvides. Buss oli pidevalt mäe serva poole kaldu ja inimesed hoidsid toolidest kinni, kuigi kohalike reisijate kalapilk mingit hirmu küll ei väljendanud. Mina aga olin oluliselt hullemas paanikas kui Iraani lennates mägede kohal kogetud turbulentsimöllus.
Mis pildistamisse puutub, siis vaimustun üha enam oma pisitillukesest Canonist, kes minu eest kogu töö muudkui ära teeb. Kõige parem on kasutada õhtuti päikeseloojangu režiimi, see paneb värvid niiviisi elama, et ma pole enam üldse kindel, kas tegelikkus nii kirgas oli kui fotomeenutused :)
Tegin küll kahjuks selle väikse vea, et valisin ruumi kokkuhoiu mõttes pildi suuruseks 5M asemel 2M. Nimelt tegemist polnud baitidega vaid pikslitega. Tulemusena on mu kõige paremad pildid imetillukesed, näiteks nagu see allolev võrratu vaade, mis on kõigest 351KB :( Aga noh, elame-õpime, eksole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar