Seejärel kogunes Hossaini kontorisse terve hulk kohalikke noori, karvaseid ja sulelisi, kes soovisid meiega õhtut veeta, ilmselt selleks, et inglise keelt harjutada. Seal oli üks kristluse risti kandev usundifänn, üks farsi räppar, üks ülipüüdlikult inglise keelt hääldav inglise kirjanduse tudeng ja palju teisi. Väga kaootiline kamp noori, kes olid võimetud oma tegemisi koordineerima või jututeemasid haldama. Kõik soovisid meiega väga rääkida, samas tundus, et meie jutt neid ikka väga ei huvita, sest koguaeg sõitsid nad meie juttu mingi teise teemaga sisse ja karjusid ja naersid hüsteeriliselt ja olid üldse kuidagi arusaamatud. Me isegi arutasime, et äkki nad on narkouimas vms.
Läksime nendega linna servas asuvasse parki, kus tohutu hulk kohalikke pidas öist piknikku, inimesed mängisid piljardit, palli, sõitsid karuselliga jne. Hossainil tekkis parki saabudes tüli taksojuhiga, kes nõudis temalt välismaalaste vedamise eest topelttasu. Meid juhatati eemale ja mehed jäid oma tulist vaidlust edasi pidama. Olevat läinud üsna teravaks, taksojuht hakanud isegi ümbruses liikuvaid inimesi "rikkujate" vastu üles ässitama. Aga olukord siiski lahenes.
Muidu oli üsna lahe. See inglise filoloogia tudeng pidas minuga mu elu ühe kummalisima vestluse maha. Ta küsis minult, kas mulle meeldib rääkida inglise keelt, kas ma eelistan bussi- või rongisõitu ning tahtis lõpetuseks, et ma tema ettedikteerimise järgi farsi keelt õpiksin. Siis läksime pargi kohal kõrguva mäe jalamile, Kati läks öist linna pildistama ja meie Aivoga jäime noortega juttu rääkima.
Ja siis läks asi käest ära. Noored nägid meie pilte vaadates fotot, kus Aivo oli Ahmadinejadi plakati kõrval ning hakkasid vägagi agressiivsel kombel meie hinnangut olukorrale nõudma. Noorte kibestumus ja viha süsteemi vastu vallandus, minu mõtlematu juurdepärimine ja kohatud võrdlused Eesti poliitika probleemidega muutsid olukorra üsna pingeliseks. Õhtu lõppedes oli teema algatanud tütarlaps ilmselgelt vihane/mossis/solvunud, olime kindlad, et küpsenud plaan minna üheskoos koopalinna ei kuulu elluviimisele. Hapu maik suus hotelli naastes hakati meilt veel hotellis mitteveedetud öö eest lisatasu nõudma, millest loomulikult kategooriliselt keeldusime (Hossaini farsiabi vahendusel).
Hommikul ei lastud meid kättemaksuks duši alla, saime seega end värskendada WC-s oleva veevooliku abil :)
Hommikul valdas meid täielik sotsiaalne pohmell - minul oli eelmise õhtu kaootilisusest, kisast-kärast ja pingest meeletu peavalu ning untsuläinud koosviibimise pärast süümepiinad, Kati ja Aivo aga ei suutnud meenutada, kus ja mille peale oli kulunud õhtu jooksul suhteliselt suur summa raha. Niisiis - täisväärtuslik läbu on võimalik ka ilma alkoholita.
Järeldasime oma kogemusest järgmist:
1. meie seltsilised olid noored ja kohati vähese enesetalitsusvõimega
2. ei maksa rääkida iraanlastega poliitikast
3. kui iraanlane hakkab ise rääkima sinuga poliitikast, tuleb öelda, mida ta kuulda tahab, tema juttu takka kiita ja sellele kaasa elada
4. kedagi ei koti mingi Eesti, isegi kui nad ise selle kohta midagi küsivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar