Jätsime üüratu kõrbe seljataha ja sõime hommikusööki ühe 60 elanikuga kõrbeküla citadelis (minikindlus, milliseid ehitati kunagi peatuspaigaks kaamelikaravanidele). Valge leib toorjuustu, moosi, kurgi, tomati ja arbuusiga. Polnud sugugi paha. Olime eelmisel õhtul arutanud oma giidi Hossainiga mitmeid olulisi ja samas tundlikke teemasid, mida hommikusöögilauas (või hommikusöögivaibal pigem) jätkasime.
Hossain on vanem meesterahvas, kes on elus palju teinud ja näinud. Ta läks noorena elama Saksamaale lootuses, et võtab seal ilusa eurooplasest naise ja jääb sinna tööle. Aga ta oli sunnitud naasma tühjade kätega. Mitte, et ta tööd poleks leidnud või teda kuidagi diskrimineeritud oleks. Lihtsalt, ükski naine ei tahtnud teda - nii ta meile vähemasti rääkis :)
Islami revolutsiooni ajal oli ta kõva mässuline, aga tänaseks on ta maha rahunenud ja poliitikast rääkimisest pigem hoidub. Ta selgitas meile, et õiguse ja õigluse vahekorra küsimus Iraanis on väga tundlik teema, see on palju keerulisem, kui pealevaadates paistab. Ta ütles vaid, et tahaks näha tasakaalu korra ja vabaduse vahel. Mõistlik mees. Natuke puuduliku ajajuhtimisvõimega :)
Hossain viis meid tagasi jõudes Kermani bussijaama, pani meid Rayeni bussi peale ja organiseeris meile pärastlõunaks ka tagasisõidu Kermanisse. Ta ütles ka, et ehk õnnestub meil järgmisel päeval tema sõpradega koos Meyanmardi külastada ning seal soodsa hinnaga koopahotellis või kellegi kodus ööbida. Oleme igasuguste lubaduste osas üsna umbusklikud. Nii et eks näis - meest sõnast :)
Rayenis külastasime üht terviklikumat liiva-citadel'i. Tegelikult oli Iraani suur uhkus liivalinn Bam, aga 2003. aasta 26. detsembril (minu sünnipäeval...) tabas Kermani provintsi maavärin, mille tulemusena varises suurem osa Bamist kokku ning üle poole seal elanud ligi 45 000 inimesest sai hukka. Pane tähele - täpselt aasta hiljem ja enam vähem samal kellaajal näitas loodus oma jõudu Kagu-Aasias. Selline kokkusattumus siis.
Hetkel käivad Bami taastamistööd ning seni naudib tähelepanu väike Rayeni liivaloss, kus pole inimesed juba 150 aastat elanud, aga mis on siiski veel mõningase restaureerimisabiga üle 1000 aasta piirkonna karmidele loodusjõududele vastu panna suutnud. Tehnoloogia on aga endiselt kasutuses terves piirkonnas. Liiva-heinte-kivide segust ehitatakse müürid ning tellistest laotakse neile peale kuppelkatus. Kui (when, mitte if) vihm või muu loodusjõud ehitise "sulatab", mätsitakse lihtsalt lagunenud osad kokku või ehitatakse uus hütt. Materjalid on odavad ja inimesed on pidevalt hõives :)
Vot just sellisest plögast on need liivast konstruktsioonid ehitatud. Kaasaegsetes linnades on asi vist pisut kindlam, vähemalt pinnad on siledad ja heinatutid ei paista välja :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar