See üks päev, mille me Teheranis veetsime, andis selgelt mõista, et mis iganes see ka ei ole, milleks me Iraani tulime, Teheranis seda ei ole. Teherani peaväljakult algavad pikad tänavad, mida ääristavad autovaruosi müüvad poekesed, Lonely Planeti sõnul on just see kant kesklinn. Maaaasendaaaav. Tänavalt avanevad aegajalt uksed üksikutes sisehoovides tegutsevatesse armsatesse mošeedesse, aga me tulime siia ju ajalugu ja kultuuri endasse ahmima. Selleks peab aga Teheranist lahkuma ja nii me tegimegi.
Ostsime esimese klassi rongipileti Kermani ja hõiskasime, et sellest tuleb tõeliselt mugav ja mõnus 14tunnine kulgemine. Aga see õnn jäi üürikeseks - varsti tulid meie kupeesse veel kolm inimest, üks vanaema oma kahe täiskasvanud pojapojaga. Pidasime siis vagunisaatjaga maha kõva lahingu, sest olime aru saanud, et meie käsutuses on terve kupee. Pidime aga tõdema, et olime jälle kõigest valesti aru saanud.
Sõlmisime jumalaga rahu ja varsti pakkus vanaema hulludele turistidele juba tšaid ja suhkrut - eraldi, miskipärast. Suhkur tuli suurest kilekotist ja vanaema muudkui sundis meid sealt tükke juurde võtma.
Aivo oli meie kupeekaotusest nii löödud, et kobis kohe magama. Meie Katiga arendasime rahvastevahelisi suhteid. Suhteliselt kõva väljakutse on arutada iraanlastega tundide viisi maailma asju kehakeeles :) Pikk ja raske õhtu on veel ees. Oi ja kui kellelgi sokk haisema peaks, siis.... urrr....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar