8.6.10

Nähtamatu vaesus

See, et Iraanis elu nii odav on, ei tähenda, et siin inimesed massiliselt vaesuse käes kannatavad. Kuigi 2007. aasta seisuga elab 18% Iraani elanikkonnast allpool vaesuspiiri, siis tegelikult seda näha ei ole.

Näeme kerjuseid siin näiteks haruharva, veel harvem näeme mingit põlgust kerjuste suhtes. Enne kui buss jaamast väljub, siseneb näiteks aeg-ajalt bussi inimene, kes ei haise ega näe kole välja, ta teeb ühe ringi bussis ja inimesed annavadki talle 1-5 krooni. Sest siin on nõrgemate eest hoole kandmine lihtsalt kombeks. Kui inimene saab ühest bussiskäigust vähemalt 20 krooni, siis on selle eest võimalik kenasti terve päeva või kaks süüa, kui ta käib päevas mitmes bussis, siis ütleb loogika, et ta suudab ennast ja oma pere täitsa kenasti ära toita.

Pidi olema ka selliseid naiskerjuseid, kes parema teenistuse nimel mõne lapse, eriti hea veel kui puudega lapse, kerjamise hetkeks rendivad. Nende sissetulek on ilmselt vägagi hea.

Ka meie anname üldjuhul küsijaile raha, sest neid on siin tõesti väga vähe. Samuti ei kohta siin palju tüütuid raha lunivaid lapsi, pigem tahavad lapsed, et neist pilti tehtaks ja siis pilti näidataks. Ainult Kermani bazaari juures kohtasime kerjuspoisse, kes intensiivselt meile maiustusi, ümbrikke, mikrokoraane jms pähe püüdsid määrida. Üks pakkus ka kaalumist – 50 sendi eest astus Aivo kaalule ja sai šoki :) Tegelikult oli tal lihtsalt raske kott seljas, aga esimene reaktsioon oli selline, nagu oleks mustlane kalli raha eest talle järgmiseks päevaks kindlat surma ennustanud :)

















Siin on tänavatel ka korjanduskastid, kuhu varem sagedasti raha olevat pandud, et vaeseid inimesi toetada. Väidetavalt aga hakkasid selle programmi raames toetatavad inimesed kampaania tulemusena tohutu hooga rikastuma. Täna keegi enam neisse kastidesse raha ei poeta. Aga kastid on endiselt kõikjal.

Olime näiteks Teheranis ka sellise ligimesearmastuse näite tunnistajaks, kus üks pime mees sattus ühe kohviku ees pisut segadusse ja pidi seetõttu selginemise eesmärgil maha istuma. Kohe tuli kõrvalt lauast tema juurde üks mees, kes küsis, kas ta vajab abi või soovib midagi juua. Mees läks kohe teise laua juurde, kus noored mehed jõid teed ja tõmbasid vesipiipu, ja küsis neilt tassi teed. Noormehed andsidki tassi teed ja mees viis selle endiselt tänaval istuvale pimedale. Pime mees jõi tee ära, pani tassi maha ja jätkas teekonda. Vot selline hoolitsus siis võõraste vastu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar