Eriti pikalt peatusime me alkoholi teemal, ennekõike selleks, et seletada kogenud jotadena 25aastasele noormehele, kes pole kunagi elus alkoholi tarbinud, et all that glitters, ain’t gold. Aga Mohsen tundus nii tarmukas ja tasakaalukas noormees, et küllap ta paari valusa kogemuse najal ise asjast aru saab. Või siis mitte :)
Mis puutub alkoholi tarbimisse, siis täna, pea kaks nädalat pärast meie reisi algust, avastasime, et me ei tunne alkost sugugi puudust. Aga kogenud jotana tean, et kui mu lend Teheranist stardib kell 6.55, siis hiljemalt kell 8 hommikul lürbin juba lennuki pardal tasuta veini. Juurtele tuleb truuks jääda!
Aga meie päev oli tõesti vahva – šoppasime bazaaril, jalutasime mööda linna, külastasime ka Armeenia linnaosa, kus kuulsime esimest korda Iraanis kristliku kiriku kelli löömas ja jõime vana head cafe lattet. Kati pidas turul maha ühe mehise kauplemise, mis Mohseni sõnul oli naise kohta isegi natuke kohatu. Aga tulemus oli igati asja väärt – 55 dollarilised kõrvarõngad sai kaubeldud 38 dollari peale.
Iraan on tagasihoidliku lääneturisti jaoks tegelikult hea ostlemispaik. Siin ei ole kuigi levinud selline agressiivne kauplemisstiil nagu araabiariikides. Müügimehed on pigem väärikad ja viisakad. Hindade üle on võimalik kaubelda, aga paistab, et väga levinud see siin ei ole. Sageli kui ostes allahindlust küsin, siis muutuvad müügimehed kuidagi araks, naeravad pisut ja ütlevad, et no olgu olgu, teeme siis selle hinnaga.
Hinnad on siin ka sellised, et ausalt öeldes ei ole ma väga kindel, et turisti juurdehindlus kuigi suur on. Eks mõni ikka üritab, aga üldjuhul paistab, et petukultuur on siinsetele võrdlemisi võõras. Välja arvatud muidugi taksojuhid, kes on kõikjal omamoodi rahvas, teatavasti ka Eestis.
Homme sõidame Esfahanist Kashanisse, mis on minu reisi ametlik lõpp – nelja päeva pärast pean juba varahommikul Teheranis lennuki peal olema. Kati ja Aivo jätkavad seejärel kaks nädalat reisimist ilma minuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar