Nüüd siis selgus kogu tõde selle kohta, miks me pea kolm päeva tulutult jalgrattaid laenutada püüdsime. Ei olnud asi päevas ega kellaajas, vaid hoopis selles, et mina ja mu õde oleme juhtumisi naised.
Aivo nõudis kohe endale laenuks kolme ratast, aga meile seletati, et isegi kui rattalaenutaja meile rattad annaks, võtaks esimene politseinik meid rajalt maha ja siis peaksin ilmselt ülejäänud puhkuse ja natuke aega lisaks veetma vangis. Eks ka see oleks mõnes mõttes elamus... ainult et selliseid ma ei otsi.
Igal juhul olime äärmiselt häiritud ja endast väljas, et meie inimõigusi sedavõrd jõhkral moel rikuti. Ma mõistan küll, et see on äärmiselt vulgaarne mõte, et naisterahval avalikult miskit jalge vahel on, aga no džiisõs kraist - kui ülejäänud maailm peab jalgrattasõitu keskkonna- ja tervisesäästlikuks, meeldivaks ajaveetmisvõimaluseks ja tõsiseks olümpiaspordialaks, siis siin selle keelamine sümboliseerib ikka otse ja ainult usumeeste lühinägelikkust.
Foto: http://www.ordoesitexplode.com/me/2007/05/irans_islamic_b.html
Kuigi jah, kuuldavasti on Iraanis välja mõeldud naiste kehaosi spetsiaalselt katvad kabiinidega jalgrattad. Ma selliseid küll kordagi ei kohanud, seega ilmselt oli tegemist ebaeduka projektiga.
Peaks Facebookis mingi community tegema, et Iraani naistele ka normaalne rattarõõm lubatud oleks!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar