14.6.10

Hr professor, agressor-vaibamees ja diktaatori-Mugabe

Samal ajal, kui Tuha-Juhan Iraanist Euroopasse suunduvad lennukid kenasti maa peale jättis, nautisime meie pidulikku jüripäeva Esfahanis. Mitte, et iraanlastele jüripäev midagi tähendaks – lihtsalt oli reedene päev, mis teatavasti iraanlaste ainus puhkepäev.

Tegime hommikul väikse tuuri linnas, misjärel otsustasime laenutada kaugemate paikade külastamiseks rattad. Miskipärast (stay tuned – varsti selgub, mispärast) meile sel kellaajal rattaid ei lubatud, proovime homme jälle. Ma pole praktiliselt kusagil Iraanis jalgrattaid kohanud, aga eks see on ka mõistetav – jalgratturid saaksid siin väga kiiresti hukka.

Üks kohalik professor (enamus meestest, kellega siin juttu oleme ajanud, on miskipärast õpetajad...) lubas meile näidata juutide linnaosa. Tegelikult ta meid sinna ei viinud - jõudsime hoopis töökotta, kus äratati unest üles üks papi, kes meile traditsioonilist kangatrükitehnikat demonstreeris. Loomulikult jätsime sinna hunniku raha ja kogemata ka ühe soetatud lina.

















Seejärel nõudis hr professor, et tuleksime temaga ta õe koju lõunale. Võtsime pärast pikki läbirääkimisi tema ja telefoni teel tema õemehega kutse vastu ja peagi olimegi tema sugulaste kodus. Tegemist oli väidetavalt väga rikka perekonnaga, hr professor rõhutas seda nii mitu korda, et veits piinlik hakkas juba. Meid käsutati kohe lauda (ehk siis põrandale) ja varsti sõimegi vana head riisi ja leiba ja mingit rohelist kastet ubade ja lambalihaga. Ja vaatasime telekast, kuidas Ahmadinejad Aafrikas maailma jõledama diktaatori Robert Mugabega sõbrasuhteid rajas. Nunnu.

Perekond, keda külastasime, oli väga traditsiooniliste väärtustega. Nende 20aastane tütar õppis ülikoolis mikrobioloogiat ja plaanis kindlasti ka magistriõppesse minna. Kui uurisime, et kas Esfahani või Teherani või hoopis äkki välismaale, teatas tüdruku isa, et kuna tütar pole abielus, ei sobi tal Teherani ega välismaale õppima minna. Seejärel rääkis tüdruku isa, kuidas nad hakkavad oma abikaasaga majast majja käies oma tütrele sobivat kaasat otsima. Noh, et veenduda, et tütar kirgliku suitsetaja, mänguri või millegi veel hullemaga kokku ei satuks. Nii tore ikka, kui vanemad oma tütarde eest meheleidmise raske kohustuse enda peale võtavad. Peaks oma lapsevanemale ka natuke sõnu peale lugema...

Õhtul läksime peaväljakut ümbritsevalt bazaarilt vanamehe töökoda otsima, et poodi ununenud lina kätte saada. Meile astus ligi üks noormees ja küsis, et kas meie külastasime täna tema vanaisa töökoda. Noormees oli vanahärralt kuulnud, et kolm turisti, kaks tüdrukut ja üks mees, käisid ja ostsid. Hea õnn – noormehel oli oma vanaisa töökoja võtmed ja saime oma lina kenasti probleemideta tagasi. Või noh, peaaegu probleemideta. Pidime vastutasuks tutvuma tema vaibapoega, kus ta meile pärsia vaiba tehnoloogiat tutvustas ja erinevaid mustreid lahti seletas. Ja loomulikult kõige agressiivsemal võimalikul moel meile oma vaipu pähe määrima asus. Saime sealt vaevu tulema.

















Õhtul jalutasime mööda jõge ja pildistasime kohalikke uhkusi – õhtuvalgustuses kollendavad ja rahvast sumisevaid sildu. Selline jüripäev siis sel aastal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar