Koju! Koju! Koju!

Jõudsime oma meeletult Teherani-seikluselt tagasi hotelli veerand 2 öösel, pidin veel pakkima ja kell 4 hommikul pidi mind hotelli ees ootama juba takso. Kati ja Aivo jätkasid oma reisi veel kaks nädalat ja jäid päevakeseks veel Teherani. Mul on alati väga kõva reisipalavik ja nüüd oli see suurem kui kunagi varem. Ma olin nii väsinud, et ma valutasin üleni, ma tahtsin kohutavalt magada, aga vähem kui kolme tunni pärast oli väljasõit Teheranist. Ja ma muretsesin väga sellepärast, et pidin tagasitee ette võtma üksinda.

Panin kaks äratuskella helisema ja lasin kiirelt sõba silmale, lohutades ennast mõttega, et niipea, kui lennuk õhku tõuseb, nõuan endale pudeli veini ja keeran pärast selle kiiret allakulistamist tuttu. Taksojuht jäi hiljaks ja tegi selliseid manöövreid, nagu ta ei teaks täpselt, kuidas lennujaama jõuda. Jõudsin lennujaama 2 tundi enne väljalendu ja suurem osa sellest ajast kulus väsimuse, õhupuuduse ja palavuse käes check-in järjekorras seistes.

Lennukis istusin viimases reas, kus istmeid ei olnud võimalik taha lasta ja minu ees olev iste vajus minu iga-iraanlanna-unistuste-ninast 30 cm kaugusele. Aga kuna ma sain mõne aja pärast oma veini kätte, siis olin nõus ka sellistes tingimustes magama. Naljakas oli sealjuures see, et minu ees olevas reas üks iste oli katki ja ei käinud samuti taha. Sellel istuv mees hakkas seepeale agaralt endale kohta business classis nõudma...

Reisi ajal sain tuttavaks ka oma kõrvalistujatega. Üks iiri tädi oli väga üllatunud kuuldes, et mul kulus temaga väga sarnase Iraani-reisi jaoks raha vähem kui 1000 eurot – tema reis maksis nimelt 6000 dollarit. Ja üks iraanlasest professor (jälle...) tegi mulle teaduslikust vaatepunktist selgeks, et kui jumal on mingi energia, siis peaks seda olema võimalik mõõta. Kuna seda aga ei ole võimalik teha, siis ei ole järelikult ka jumalat olemas. Niipalju siis tüüpilistest iraanlastest ja tema sügavast usust...

Londonis sain pikalt oodata ja üsna varsti olingi Helsingis, kus mind tervitas juba lennujaamas kodune kallis ja umbes 5 kraadi sooja.

Reisi järelduseks saan öelda, et olen vastik küüniline suure ego ja teravate hammastega väike eestlane, armastan südamest oma 5kuise talve ja üldjuhul niru suvega kodumaad ja selle vaikivaid umbusklikke elanikke :) Vot!

Teherani suured valud ja veel suuremad võlud

Kuna meie lennureisid toimusid läbi Teherani, polnud meil muud valikut, kui veeta ka päev enne minu lahkumist selles hirmsas linnas. Juba teekond Teherani oli ebameeldiv – minu kõrvale pandi istuma üks teist mustadest kummitustest ehk harilik iraanlanna.

Kummitustest eristab neid naisi esiteks see, et need mustad kogud on alatasa mul tänaval jalus ja neist läbi kõndida ei ole lihtsalt võimalik. Täna minu kõrvale istunud kummitus aga oli eriline ka selle poolest, et tal haisesid jalad ja ta oli muidu ka sellise läppunud auraga. Niipea, kui see daam minu kõrvale istus, hakkas ta hoolega haisema. Ebameeldiv.

Meie soodushotell asus taas vana tuttava maailma koledaima peaväljaku Imam Khomeini väljaku lähistel. Nagu üks noormees meile hiljem rääkis, olevat see mees elu Iraanis konkreetselt peesse keeranud (excuse my French), seega vähemalt siin Teheranis väärivad väljak ja mees teineteist.

Sealt edasi läks kõik allamäge. Saime igal võimalusel taksojuhtidelt petta, ükski otsitud elamus ei saanud teoks, erinevad inglise keelt valdavad inimesed kippusid end meile külge kleepima. Tagatipuks lahkusime ühest pargikohvikust maksmata, sest vaatamata mu korduvatele täpsustavatele küsimustele enne tellimist, toodi meile arve ühe lisanulliga.

Läksime Aivoga siis manageriga arvet klaarima, ta hakkas meid kohe politseiga ähvardama. Kuna olin selleks ajaks juba veendunud, et Teheran on täielik pettumus, lasin oma viha vabalt valla. Ütlesin managerile, et muidugi kutsugu politsei, ma seletan hea meelega neile, kui rumalad inimesed temal tööl on. Lihtsas inglise ja kehakeele segus sai onule selgeks tehtud, et tema ajukääbikust teenindajad on tema, mitte meie mure. Aivo viskas küsitud 200 000 riaali asemel lauale 50 000 riaali ning me jalutasime ninad püsti (kuigi nüüd tunnistan ausalt, ka värisevi südame ja käsi) kohvikust minema.

Meie õnn pöördus aga, kui meie morne nägusid nähes tuli meiega vestlema üks noormees mootorratta seljas, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Mõne aja pärast oli ka Aivo kahtlused tema suhtes hajunud ja leidsime ennast noormehe uhkes kodus, kus jõime tema sugulasega esimest korda oma reisi jooksul alkoholi :):):)

Varsti sõitsime (jajah- ikka purjus peaga) ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus juht lasi kergelt signaali. Mõne hetke pärast sibas uksest välja üks kilekotiga tüüp, andis selle autoakna kaudu juhile, sai vastu kiirelt raha, ja läinud ta oligi. Olime olnud tunnistajaks alkoholiostule Iraani moodi – mõelge kui põnev!!! Tuleb välja, et eriti Teheranis elavad noored täiesti “normaalset” elu nö underground. Neil on metsikud sex-drugs-alcohol peod, nad sõidavad napsusena, ostavad oma usaldusisikutelt alkot, neil on tüdruksõbrad jne. Tuleb lihtsalt osata elada.

















Suundusime pärast alkovarude täiendamist Teherani servas asuva mäe nõlvale ja vahtisime seal poole ööni all orus üüratuna laiuvat tuledesäras Teherani. See oli täiuslik lõpp mu värvikale reisile :)

Punane küla ja kriiskavad lapsed

Minu eelviimane päev Iraanis oli täis vastakaid emotsioone. Kuigi me nägime väga palju, lõppes päev väljakannatamatu peavaluga. Ja kõiges olid süüdi lapsed! :)

Käisime hommikul Ameri-Ha majas, ühes Kashani uhkeimas vanas häärberis, mis kubises ekskursioonil olevatest koolipoistest. Ja no nad olid lausa vastikud. Nad karjusid meile kõik üksteisevõidu tervitusi ja meil ei olnud mingit võimalust maja vaatamisväärsustega tutvuda, sest pidime end poiste pealetükkivate tähelepanuavalduste eest kaitsma.

Ehk siis ma püüdsin leida maja arvukatest ruumidest pimedamat nurka, kuhu varjuda. Sest alati, kui mõni poiss mind silmas, hakkas ta karjuma “Hello missis! Where you from! What your name! I love you!” Tundub, et oli mingi üleriigiline ekskursioonipäev, sest ükskõik, kuhu me ka ei läinud, kõik kohad, kõik tänavad olid karjuvaid lapsi täis.

Ainult Sultan Amiri mõnusalt jahedas saunahoones saime rahus istuda ja vaatamisväärsust imetleda. See oleks ka vist ainus vaatamisväärsus, mida Kashani külastajatele soovitada julgeksin :)

















Kell 14.00 ehk siis väga kuumal ajal saime kokku eelmisel päeval meile tuttavaks saanud taksojuhiga, et ta meid ühte külla viiks. Ta hakkas meile meeldima sellepärast, et ta ei üritanud meid bussijaamas oma taksosse tirida, vaid seisis tagasihoidlikult oma auto kõrval. Ta oli kuidagi viisaka ja vaikse olemisega, ei rääkinud küll absoluutselt inglise keelt, aga oli kenasti siledaks kammitud ja tal olid tõsised lahked silmad. Seetõttu otsustasimegi, et tahame seda loomult eestlast meenutavat meest oma teejuhiks. Teepeal tegi ta meile selgeks, et ta on pärit Kashanist kirdes asuvast kõrbest. Eks seal elades tulebki mõelda pikalt enne tegutsemist – üleliigne energiakulu võib saada saatuslikuks :)

Abyaneh on huvitav küla seetõttu, et see on ehitatud täielikult kohalikest mägedest pärit punasest liivast. Küla oli tõeliselt võluv, aga taaskord tervitasid meid arvukad ekskursandid. Seekord vanemad, aga mitte kuigi palju väärikamad koolitüdrukud. Mõnusa vaheldusena mustadele kummitustele siblivad selles külas tänavatel ringi värviliste lilledega kaunistatud valgetes rättides vanatädid.

















Tahtsime heast südamest osta nende käest midagi, aga nad müüsid ainult kuivatatud õunu ning muud träni, mis oli pehmelt öeldes kole ja pärines peaasjalikult Pakistanist. Ostsime siis 30 krooni eest mingit õunamahla taolist asja, mis pärast minu mehist proovilonksu osutus siiski õunaäädikaks. Kui küsisime, et mis pask see on, siis pööritati silmi stiilis “Mina ei tea midagi...”, sest raha oli ju kätte saadud.

Sõitsime siis mööda käänulist mägiteed läbi maalilise maastiku (loe: Helena jälle kaameratpidi aknaklaasis) tagasi Kashanisse ja mul oli rohketest elamustest ja suurest palavusest tekkinud tappev peavalu. Püüdsin seda siis paaritunnise uinakuga ravida, aga õnnetuseks oli meie hotelli taga laste mänguväljak ja sealt tulev kisa ületas mitmekordselt tänava mürataseme. Need lapsed nimelt suhtlevad omavahel vist ainult kiljudes. Aivo täheldas ka ükspäev, et talle tundub iraanlaste dialoogi jälgides alati, et nad karjuvad üksteise peale. Aga nad lihtsalt on sellised keevalised suhtlejad.






















Kati püüdis reisi algul pildile sellise tillukese kaunitari. Tänase põhjal võin kindlalt öelda: ärge uskuge tema inglinägu, selle maski all on peidus küünistega kriiskav koletis!!!

Sellise päeva peale tunnen, et olen täiesti valmis naasma külma Eestisse, kus inimesed vaikivad või ütlevad ainult hädavajalikku. Ja täna tunnen taas, et laste saamine ei pruugi olla minu puhul veel niipea kuigi hea mõte...

Mitte väga muljetavaldav Kashan

Kashan. Imelik linn. Vähetähtis paik. Hotelle on siin vähe, nad on kallid, aga see-eest kehvad. Kui näiteks Yazdis maksime restaureeritud ajaloolises liivast häärberis WC ja dušiga toa eest koos hommikusöögi ja internetiga 40 dollarit, siis siin oleme sama raha eest ühiselamu tüüpi majas haiglapalatit meenutavas toas, kus pole toas duši ega WC-d, pole hommikusööki ja internet on lisatasu eest saadaval fuajees. Juba tuppa jõudes oli padja peal mingi mustade juustega naise jäljed. Väkk.

Käisime bazaaril, kus ostsin ühe kingi oma kodusele kallile. Pean homme aga tagasi minema, sest vaatamata mu korduvale küsimisele ja müüa sama palju korduvale vastupidisele kinnitusele jäi patarei kui ülivajalik osa siiski kaasa panemata.

Võibolla ma olen lihtsalt väsinud ja hakkan tüdinema, aga tundub, et müüjad on siinmail keskmisest enam lambad. Seletad küll seitse korda, et 2 salatit, 1 hamburger, 1 jook, aga lauda tuuakse ikka midagi valesti ja summa kokkuarvutamisel jääb sõrmedest vahel puudu :)

















Sellele vaatamata olen ma tänu abivalmis kaupmeestele suutnud tõelise kingikoti kokku komplekteerida. Viin koju 2 CD-d traditsioonilise muusikaga, ühe raamatu pärsia luulega, 2 paari kõrvarõngaid, 1 kaelakee, 2 käevõru, 2 käsitsi trükitud lina, 1 käekella, 1 rahakoti, 3 pikka pluusi (mida kõlbab vist küll kanda ainult Viljandi Folgil), 2 rätti ja palju söödavat. Iseka inimesena on enamus nänni ikka mulle endale - teistele jääb üldjuhul piltide vaatamise rõõm :)

Värvilised tibud, kellest kasvavad tavalised kanad

Oma viimased hetked Esfahanis veetsime Katiga paari Lonely Planetis nimetatud vaatamisväärsust külastades. Muuhulgas sattusime sellisesse lahedasse paika nagu linnuturg, kus kahtlemata kõige rohkem tähelepanu pälvisid imearmsad värvilised tibud. Ja küll me siis neid kaisutasime ja kallistasime!

































Tegelikult kasvavad neist muidugi täiesti tavalised igavad ja hallid munevad kanad. Eks see ole üleüldine universumi traagika - valid endale värvilise tibu, kes läheb lõpuks ikka igavaks kanaks kätte ära :)

Esfahanist jätkuvalt palju elamusi

Oma viimase päeva Esfahanis veetsime noore doktorandi Mohseniga, kellega esimesel õhtul peaväljakul tutvunud olime ja kes meie päeva põnevaks aitas teha –kuulsime nii mõndagi Iraani ühiskonna elukorraldusest ja arvamustest, ning valgustasime ka teda läänekultuuri teemal. Ta on nimelt saanud stipendiumi õppimaks USAs ülikoolis ning ta ootab hetkel oma viisat, et augustis neljaks aastaks vabasse maailma sõita.

















Eriti pikalt peatusime me alkoholi teemal, ennekõike selleks, et seletada kogenud jotadena 25aastasele noormehele, kes pole kunagi elus alkoholi tarbinud, et all that glitters, ain’t gold. Aga Mohsen tundus nii tarmukas ja tasakaalukas noormees, et küllap ta paari valusa kogemuse najal ise asjast aru saab. Või siis mitte :)

Mis puutub alkoholi tarbimisse, siis täna, pea kaks nädalat pärast meie reisi algust, avastasime, et me ei tunne alkost sugugi puudust. Aga kogenud jotana tean, et kui mu lend Teheranist stardib kell 6.55, siis hiljemalt kell 8 hommikul lürbin juba lennuki pardal tasuta veini. Juurtele tuleb truuks jääda!

















Aga meie päev oli tõesti vahva – šoppasime bazaaril, jalutasime mööda linna, külastasime ka Armeenia linnaosa, kus kuulsime esimest korda Iraanis kristliku kiriku kelli löömas ja jõime vana head cafe lattet. Kati pidas turul maha ühe mehise kauplemise, mis Mohseni sõnul oli naise kohta isegi natuke kohatu. Aga tulemus oli igati asja väärt – 55 dollarilised kõrvarõngad sai kaubeldud 38 dollari peale.

Iraan on tagasihoidliku lääneturisti jaoks tegelikult hea ostlemispaik. Siin ei ole kuigi levinud selline agressiivne kauplemisstiil nagu araabiariikides. Müügimehed on pigem väärikad ja viisakad. Hindade üle on võimalik kaubelda, aga paistab, et väga levinud see siin ei ole. Sageli kui ostes allahindlust küsin, siis muutuvad müügimehed kuidagi araks, naeravad pisut ja ütlevad, et no olgu olgu, teeme siis selle hinnaga.

Hinnad on siin ka sellised, et ausalt öeldes ei ole ma väga kindel, et turisti juurdehindlus kuigi suur on. Eks mõni ikka üritab, aga üldjuhul paistab, et petukultuur on siinsetele võrdlemisi võõras. Välja arvatud muidugi taksojuhid, kes on kõikjal omamoodi rahvas, teatavasti ka Eestis.

















Homme sõidame Esfahanist Kashanisse, mis on minu reisi ametlik lõpp – nelja päeva pärast pean juba varahommikul Teheranis lennuki peal olema. Kati ja Aivo jätkavad seejärel kaks nädalat reisimist ilma minuta.

Antagu Iraani naistele rattasõidurõõm!!!

Nüüd siis selgus kogu tõde selle kohta, miks me pea kolm päeva tulutult jalgrattaid laenutada püüdsime. Ei olnud asi päevas ega kellaajas, vaid hoopis selles, et mina ja mu õde oleme juhtumisi naised.

Aivo nõudis kohe endale laenuks kolme ratast, aga meile seletati, et isegi kui rattalaenutaja meile rattad annaks, võtaks esimene politseinik meid rajalt maha ja siis peaksin ilmselt ülejäänud puhkuse ja natuke aega lisaks veetma vangis. Eks ka see oleks mõnes mõttes elamus... ainult et selliseid ma ei otsi.

Igal juhul olime äärmiselt häiritud ja endast väljas, et meie inimõigusi sedavõrd jõhkral moel rikuti. Ma mõistan küll, et see on äärmiselt vulgaarne mõte, et naisterahval avalikult miskit jalge vahel on, aga no džiisõs kraist - kui ülejäänud maailm peab jalgrattasõitu keskkonna- ja tervisesäästlikuks, meeldivaks ajaveetmisvõimaluseks ja tõsiseks olümpiaspordialaks, siis siin selle keelamine sümboliseerib ikka otse ja ainult usumeeste lühinägelikkust.
















Foto: http://www.ordoesitexplode.com/me/2007/05/irans_islamic_b.html

Kuigi jah, kuuldavasti on Iraanis välja mõeldud naiste kehaosi spetsiaalselt katvad kabiinidega jalgrattad. Ma selliseid küll kordagi ei kohanud, seega ilmselt oli tegemist ebaeduka projektiga.

Peaks Facebookis mingi community tegema, et Iraani naistele ka normaalne rattarõõm lubatud oleks!

Hr professor, agressor-vaibamees ja diktaatori-Mugabe

Samal ajal, kui Tuha-Juhan Iraanist Euroopasse suunduvad lennukid kenasti maa peale jättis, nautisime meie pidulikku jüripäeva Esfahanis. Mitte, et iraanlastele jüripäev midagi tähendaks – lihtsalt oli reedene päev, mis teatavasti iraanlaste ainus puhkepäev.

Tegime hommikul väikse tuuri linnas, misjärel otsustasime laenutada kaugemate paikade külastamiseks rattad. Miskipärast (stay tuned – varsti selgub, mispärast) meile sel kellaajal rattaid ei lubatud, proovime homme jälle. Ma pole praktiliselt kusagil Iraanis jalgrattaid kohanud, aga eks see on ka mõistetav – jalgratturid saaksid siin väga kiiresti hukka.

Üks kohalik professor (enamus meestest, kellega siin juttu oleme ajanud, on miskipärast õpetajad...) lubas meile näidata juutide linnaosa. Tegelikult ta meid sinna ei viinud - jõudsime hoopis töökotta, kus äratati unest üles üks papi, kes meile traditsioonilist kangatrükitehnikat demonstreeris. Loomulikult jätsime sinna hunniku raha ja kogemata ka ühe soetatud lina.

















Seejärel nõudis hr professor, et tuleksime temaga ta õe koju lõunale. Võtsime pärast pikki läbirääkimisi tema ja telefoni teel tema õemehega kutse vastu ja peagi olimegi tema sugulaste kodus. Tegemist oli väidetavalt väga rikka perekonnaga, hr professor rõhutas seda nii mitu korda, et veits piinlik hakkas juba. Meid käsutati kohe lauda (ehk siis põrandale) ja varsti sõimegi vana head riisi ja leiba ja mingit rohelist kastet ubade ja lambalihaga. Ja vaatasime telekast, kuidas Ahmadinejad Aafrikas maailma jõledama diktaatori Robert Mugabega sõbrasuhteid rajas. Nunnu.

Perekond, keda külastasime, oli väga traditsiooniliste väärtustega. Nende 20aastane tütar õppis ülikoolis mikrobioloogiat ja plaanis kindlasti ka magistriõppesse minna. Kui uurisime, et kas Esfahani või Teherani või hoopis äkki välismaale, teatas tüdruku isa, et kuna tütar pole abielus, ei sobi tal Teherani ega välismaale õppima minna. Seejärel rääkis tüdruku isa, kuidas nad hakkavad oma abikaasaga majast majja käies oma tütrele sobivat kaasat otsima. Noh, et veenduda, et tütar kirgliku suitsetaja, mänguri või millegi veel hullemaga kokku ei satuks. Nii tore ikka, kui vanemad oma tütarde eest meheleidmise raske kohustuse enda peale võtavad. Peaks oma lapsevanemale ka natuke sõnu peale lugema...

Õhtul läksime peaväljakut ümbritsevalt bazaarilt vanamehe töökoda otsima, et poodi ununenud lina kätte saada. Meile astus ligi üks noormees ja küsis, et kas meie külastasime täna tema vanaisa töökoda. Noormees oli vanahärralt kuulnud, et kolm turisti, kaks tüdrukut ja üks mees, käisid ja ostsid. Hea õnn – noormehel oli oma vanaisa töökoja võtmed ja saime oma lina kenasti probleemideta tagasi. Või noh, peaaegu probleemideta. Pidime vastutasuks tutvuma tema vaibapoega, kus ta meile pärsia vaiba tehnoloogiat tutvustas ja erinevaid mustreid lahti seletas. Ja loomulikult kõige agressiivsemal võimalikul moel meile oma vaipu pähe määrima asus. Saime sealt vaevu tulema.

















Õhtul jalutasime mööda jõge ja pildistasime kohalikke uhkusi – õhtuvalgustuses kollendavad ja rahvast sumisevaid sildu. Selline jüripäev siis sel aastal.

Midagi mäefännidele

Ma armastan mägesid palavalt. Minu aukartus nende miljonite aastate jooksul hoolikalt kujundatud hiiglaste ees on sedavõrd suur, et ma ei tunne mingit soovi neid vallutada, vaid tahan neid ainult turvalisest kaugusest imetleda. Ja mäesõbrad leiavad Iraanis reisides tõesti meeletult palju nauditavat.

Et seda tõestada, panen siia riburadapidid kõik pildid eri-ilmelistest mägedest-küngastest-kõrgendikest, mida oma reisi jooksul kohtasin. Jah, pisitilluke Canon teenindas mind reisi jooksul võrratult hästi. Kui ma ise oma peaga oleks osanud natuke targemini tegutseda, oleks näitusematerjal olnud :)

Intiimsuhetest Iraanis

Eriti põnevaks kujunes meie esimesel Esfahani-õhtul ühe naisteseltskonnaga peetud vestlus, kus meile esitatud küsimused meie eraelu kohta andsid märku sellest, kuivõrd on seadusega raamitud Iraani elanike eraelu.

Esimesena küsiti meilt kusjuures, kas nad on meie arvates kaunid. Kinnitasime, et loomulikult on nad kaunid, eriti nende etniliselt omapärased ninad. Sest tõepoolest – kahju on mõelda, et nad vihkavad oma loomulikku eripära sedavõrd, et soovivad seda kirurgi abil nii pea kui võimalik parandada.

Teiseks uuriti, et kas me oleme siin üksinda. Iraani naised teatavasti võivad oma igapäevaasju küll linnas üksi ajada, aga üksinda võõras linnas liikuv naine ei ole enam vastuvõetav. Aga meil oli hooldajaks ju kaasas Aivo, kes mõned sammud eemal ühele Iraani vanamehele Eesti elukommetest ja samuti inimsuhetest aru andis. Et kas tegelikult on ka nii, et võid ükskõik kellega magada ilma et oleks abielus ja vangi ei pandagi. Ja siis tekkis tüüpiline küsimus, et kesasi on Katile Aivo :)

‘Boyfriend’ või, mis veel hullem, ‘elukaaslane’ on iraanlastele suhteliselt suurt segadust tekitav termin. Nad näevad siin küll välismaised filme ja seriaale, kus inimsuhted meile tavapärasel kombel toimivad, aga nende elu on sedavõrd teistsugune, et nad siiski päris hästi neid kombeid ei mõista.

Nimelt on siin tavaline see, et naisterahvas veedab vastassooga aega ainult ülikooliseltskonnas või oma suguvõsas. Kui naine on kas oma suguvõsa sidemete kaudu või ülikoolist leidnud sobiva kandidaadi, siis võib ta soovi korral kuue kuu jooksul oma potentsiaalset abikaasat tundma õppida. Šiiitide seas on levinud ka selline huvitav asi nagu tähtajaline abielu, mille jooksul võib elada koos, astuda suguühtesse, saada lapsi jne, aga mis tähtaja möödudes lihtsalt lõpetatakse, pikendatakse või muudetakse püsivaks abieluks.

















Üldjuhul aga naine võõra mehega tänaval ringi kõndida ei või, isegi mitte oma kihlatuga. Ja kui sellise käitumisega vahele jääd, on karistused oi kui karmid. Seepärast soovitatakse üldiselt turistipaarikestel Iraanis ennast avalikkuses ka tagasi hoida, aga tundub, et Kati ja Aivo harvajuhtunud käest kinni hoidmise või põsemusi peale eriti silmi ei pööritata. Eks ajad muutuvad ka siin.

Aga sellest, et naine elab juba kaheksa aastat koos mehega, kellega ta abielus ei ole, iraanlased lihtsalt ei saa aru. Mitte et nad meid hukka mõistaks, aga nende elus ja arusaamades sellist kooseluvormi lihtsalt ei eksisteeri. Eriti tegi meile Katiga nalja see, kui naised küsisid Kati käest, et kas tema boyfriend siis ei pahanda, kui Kati ühel päeval abiellub. Selgitasime, et kui ta abiellub, siis ikka boyfriendiga.

Mina olin vähem huvitav, aga eks üksinda omas korteris elav töötav naisterahvas, kellel on austaja, kellega ta koos ei ela, oli ka parajalt segane nähtus.

Iga kord, kui naistele midagi nende mõistes uskumatut läänemaailma regulatsioonideta toimivatest inimsuhetest rääkisime, läksid nende silmad aina rohkem särama ja nad põlesid lausa ärevusest. Nendes pulbitseb ikka meeletu iha vabaduse, eneseväljenduse ja väljaspool seadusega seatud raame enese teostamise järele. Riietust ette kirjutavad reeglid on märkamatud selle kõrval, kui ahistavad on siin inimeste eraelu kujundavad seadused.

Lõpuks ometi oskan farsi keelt!

Oma reisi 11. päeval võin lõpuks ometi julgelt öelda, et olen läbinud farsi keele audioõppe kõik peatükid ja võin nüüd vabalt iraanlastega vestlusse laskuda. Aga iraanlased peaksid arvesse võtma, et tuleb jääda etteantud dialoogi raamesse, muidu ma keeldun neile vastamast.

Nimelt nüüd, 10 peatüki järel, oskan ma iraanlasega maha pidada järgmise vestluse:

"Tere, kas sooviksid lõunat süüa?"
"Millal, kas praegu?"
"Ei, kell 3."
"Kus?"
"Restoranis Zafari tänaval."
"Kellega, kas sinuga?"
"Minu ja minu naisega."
"Ei, ma ei taha sinu ja sinu naisega süüa."
"Mida sa siis teha tahad?"
"Ma tahan minna šoppama."
"Kas minuga?"
"Ei, mitte sinuga. Sinu naisega!"

No ja siis muidugi ka see, et ma olen ameeriklane ja räägin farsi keelt.

Suht praktiline.

Elav ostuparadiis ja palju muud Esfahanis

Vaivaivai! Milline roheline rahva- ja raharohke linn on Esfahan! Võtsime oma kokkuhoiulubadust tõsiselt – elame kolmekesi 3x4m suuruses toakeses, kus isegi meie seljakottidele jätkub vaevalt ruumi. Palvetama kolmekesi igal juhul ei mahu – peab graafiku tegema :)

Oleme siin füüsiliselt nii tihedalt koos, et peame end tõsiselt vaos hoidma, et tüli majja ei tuleks. Aga noh, kui maksad öö eest nii umbes 80 krooni näkku, siis võib mõne madina ju välja kannatada.

Võrreldes seniste peatuspaikadega on Esfahan väga suur, aga kesklinn asub õnneks kompaktselt meie hotellist mõne kilomeetri raadiuses. Jalutasime tohutule peaväljakule, mis on kuuldavasti oma suuruselt maailma teine suurim väljak Tiananmeni järel. Ja kuigi selle nimi on Imaami väljak, siis tegelikult oli selle algne funktsioon üsna vähepühalik – platsil mängiti nimelt aastasadu tagasi polot.

















Platsi ääristab mitmekordne bazaarivõrgustik, väljaku keskel on bassein ja muruväljak, millel piknikumaiad iraanlased pimeduseni istuvad, ja selle ümber teevad lõbusõitu arvukad hobukaarikud.

















Sellel väljakul olime meie kuningad – kõik tahtsid meiega rääkida, et inglise keelt harjutada ja välismaailma kommetest kuulda. Üks noormees, kes valmistub augustis USAsse doktorikraadi saamiseks ülikooli minema, pidi inglise keele harjutamise eesmärgil lausa regulaarselt sellel platsil aega veetma.

Platsi ääres on ka üks suurimaid kohalikke mošeesid, Shahi mošee, mida külastasime. Oli selline ilus ja sinine, nagu nad siin ikka kipuvad olema, aga tõesti suur.

















Hotelliga hoiame kokku, aga muus osas laseme siinses ostuparadiisis oma sajatuhandestel lennata. Sain näiteks lõpuks ometi Pärsia luuleantoloogia, mida teisest päevast alates ihaldanud olin, ja ostsin mõned ehted ja meened. Elu on ju nagu lill, kui oled Esfahanis! :)

Hüvasti, oaas!

Oleme bussis näinud kaks korda filmi, kus USAs elanud iraanlane hakkab rõõmust nutma, kui üle aastate Iraanis jälle auguga WC-d näeb. Eks mul tuli ikka ka heldimus peale Yazdi hotellitoas euroopalikku WC-potti nähes :)

















Meie peatumine Yazdi liivast majas on olnud mõnus vaheldus nagu oaas keset kõrbe. Hotelli sisehoovis on aiakese ja rohkete lillepottidega ääristatud bassein, millega seoses tundsime eile, et korralike paganatena tahaks ikka ühe vana hea alastijooksu ümber või läbi basseini teha. Aga kuna oleme siiski islamiriigis, peaksid tõenäoliselt tossud jalas ja rätt peas olema.

Liivast majas elades on meile saanud ka selgeks see, kui habras on selline konstruktsioon igasuguse füüsilise jõu suhtes. Mitte et me maavärinat oleks kogenud. Lihtsalt Aivo lõi ükskord pea WC-sse minnes madala ukseläve pihta ära ja kohe oli seinas pragu. Kati tegi üsna pea sama ja pragu hargnes deltana. Mõni inimene veel lööb oma pea sinna ära ja ongi majavaring...

Toa- ja sisehoovirõõmude kõrval on selles hotellis tasuta wifi ja kaks vaba arvutit, lisaks ka “raamatulaenutus” – paned oma läbiloetud raamatu sinna ja võtad mõne lugemata valikust asemele. Täna aga lahkume oma luxhotellist ja vahetame selle välja ilmselt mõne kohutava urka vastu Esfahanis, et raha kokku hoida. 400 krooni toa eest öö kohta oli meie eelarvet arvestades ilmselge pillamine!

Nähtamatu vaesus

See, et Iraanis elu nii odav on, ei tähenda, et siin inimesed massiliselt vaesuse käes kannatavad. Kuigi 2007. aasta seisuga elab 18% Iraani elanikkonnast allpool vaesuspiiri, siis tegelikult seda näha ei ole.

Näeme kerjuseid siin näiteks haruharva, veel harvem näeme mingit põlgust kerjuste suhtes. Enne kui buss jaamast väljub, siseneb näiteks aeg-ajalt bussi inimene, kes ei haise ega näe kole välja, ta teeb ühe ringi bussis ja inimesed annavadki talle 1-5 krooni. Sest siin on nõrgemate eest hoole kandmine lihtsalt kombeks. Kui inimene saab ühest bussiskäigust vähemalt 20 krooni, siis on selle eest võimalik kenasti terve päeva või kaks süüa, kui ta käib päevas mitmes bussis, siis ütleb loogika, et ta suudab ennast ja oma pere täitsa kenasti ära toita.

Pidi olema ka selliseid naiskerjuseid, kes parema teenistuse nimel mõne lapse, eriti hea veel kui puudega lapse, kerjamise hetkeks rendivad. Nende sissetulek on ilmselt vägagi hea.

Ka meie anname üldjuhul küsijaile raha, sest neid on siin tõesti väga vähe. Samuti ei kohta siin palju tüütuid raha lunivaid lapsi, pigem tahavad lapsed, et neist pilti tehtaks ja siis pilti näidataks. Ainult Kermani bazaari juures kohtasime kerjuspoisse, kes intensiivselt meile maiustusi, ümbrikke, mikrokoraane jms pähe püüdsid määrida. Üks pakkus ka kaalumist – 50 sendi eest astus Aivo kaalule ja sai šoki :) Tegelikult oli tal lihtsalt raske kott seljas, aga esimene reaktsioon oli selline, nagu oleks mustlane kalli raha eest talle järgmiseks päevaks kindlat surma ennustanud :)

















Siin on tänavatel ka korjanduskastid, kuhu varem sagedasti raha olevat pandud, et vaeseid inimesi toetada. Väidetavalt aga hakkasid selle programmi raames toetatavad inimesed kampaania tulemusena tohutu hooga rikastuma. Täna keegi enam neisse kastidesse raha ei poeta. Aga kastid on endiselt kõikjal.

Olime näiteks Teheranis ka sellise ligimesearmastuse näite tunnistajaks, kus üks pime mees sattus ühe kohviku ees pisut segadusse ja pidi seetõttu selginemise eesmärgil maha istuma. Kohe tuli kõrvalt lauast tema juurde üks mees, kes küsis, kas ta vajab abi või soovib midagi juua. Mees läks kohe teise laua juurde, kus noored mehed jõid teed ja tõmbasid vesipiipu, ja küsis neilt tassi teed. Noormehed andsidki tassi teed ja mees viis selle endiselt tänaval istuvale pimedale. Pime mees jõi tee ära, pani tassi maha ja jätkas teekonda. Vot selline hoolitsus siis võõraste vastu.

Seiklemine Yazdi liivalabürindis

Läheb endiselt hästi. Yazd on väga põnev linn. Suurte tänavate kivifassaadide taga on peidus liivast linn, kus on võimalik tunde mööda ebakorrapärast tuhandete tänavate rägastikku ekselda. Kitsastel liivamüüridevahelistel teedel vuravad lisaks mootorratastele ka autod, mis hädavaevu kaarvõlvidega kaetud käikudest läbi mahuvad.

Proovisime teha Lonely Planeti pakutud tuuri selles liivalabürindis, millega pidi väidetavalt aega minema 2-5 tundi, olenevalt sellest, kui palju sa ära eksid. Viitasid ja loetavaid tänavasilte on siin vähe, tänavad kõik ühtemoodi kõrbepruunide müüridega ääristatud, tänavad nii kitsad, et pidasime neid alatasa ekslikult tupikteedeks, ja enamus tänavatest ei kajastu LP kaardil.

















Need olid nüüd kõik õigustused sellele, et me vaatamata oma suurele enesekindlusele kolme tunni pärast alla vandusime. Olime nimelt kolme tunniga suutnud läbida vaevu neljandiku LP 2-5 tunnisest tuurist ja põrgulik kõrbepäike oli meie viimse energia ära paistnud.

Tuuri käigus külastasime üht eriti huvitavat pühamut. Ehitis ise oli täitsa tavaline, aga sees istusid ja pühamu keskel asuva sarkofaagi ümber seisid tihedalt koos umbes paarsada mustas ürbis naist, noored ja vanad, moodustades omamoodi rühmi vanemate laulvate naiste ümber. See laul meenutas pisut meie regivärssi ja laulvad naised kõigutasid end istudes tasakesi laulu rütmis. Paljud seisid sarkofaagi juures ja toetasid end vastu seda, suudlesid seda, hoidsid silmi kinni, sõrmitsesid oma palvehelmeid ja laususid oma palvesõnu. Kõik see palvetamine moodustas kõrgesse ruumi ühtlase pehme sõnade ja laulude sumina.

Pühamus palvetavad naised vaatasid meid Katiga (Aivo pidi sedakorda väljas ootama) sõbraliku ja tervitava näoga, mitte sellise kummastusega, nagu meid tänaval jõllitatakse. Üks naine andis meile kätt helmestega südamele pannes mõista, et palvetab meie pärast. See oli tõeliselt meeliülendav kogemus ja ma ei söandanud seal valitsevat vaimsust pildistamisega rüvetada. Sealt väljudes oli isegi kerge ebamugav ärevus sees. Tundus, nagu ei sobiks me oma raha- ja karjääriusuga hästi siia maailma.

Tänavale jõudes heitsime seljast pühamus meile selga antud pikad linad ja olime taas kohalikele UFOd. Leia näiteks UFO järgmiselt pildilt :)

















Peatume imeilusasti renoveeritud traditsioonilises sisehooviga liivast majas, kus elab palju lääneturiste, kellega muljetada ja kelle muljetamisi koguaeg pealt kuulama oleme sunnitud. Tuleb tõdeda, et ma naudin kehakeelseid vestlusi kohalikega palju rohkem kui turistide pajatusi. Mingil hetkel kaotavad need tõelised maailmarändurid empaatiavõime ja vaimustuse, nende jutust peegeldub mingit imelikku üleolevat, ükskõikset ja küünilist suhtumist. Võibolla teen ma nüüd üldistusega maailmaränduritele liiga, aga nad räägivad nagu oleks kõikjal käinud, kõike näinud ja miski ei suuda neid enam üllatada. Mis mõte on nii üldse reisida?

Meie oleme igati eeskujulikud turistid, siiralt vaimustunud uutest kogemustest ja alati kõige üle õnnelikud (hehehee..... vist väike liialdus...). Igal juhul püüan hinnata igat kogemust, sest see võib kujuneda kordumatuks.

Kuidas me 75 krooni eest 7 tundi VIPid olime

Oma Iraani-reisi 8. päeval võtsime ette 7tunnise bussireisi Shirazist Yazdi ja sedakorda VIP bussis. Kati-Aivo olid skeptilised. Indias oli neil rongis samuti VIP koht, aga öösel topiti neile sellegipoolest ruumipuuduse tõttu kari väikseid hindupoisse voodisse kaissu. Pealegi maksis bussipilet 75 krooni - no mis VIP, eksole!?

Aga oli ikka VIP küll :) Bussis olid laiad nahkistmed, mida oli võimalik lasta lamamisasendisse. Buss oli meeldivalt, aga mitte üleliia jahe, vahekäigus ilutses pärsia vaip. Lisaks kahele bussijuhile oli meeskonnas ka kaks reisisaatjat, kes mitte niisama ei sõitnud kaasas, vaid pakkisid kohvreid, kontrollisid pileteid, jagasid reisijatele suupisteid ja jooke, mis kuulusid samuti piletihinna sisse. Shirazi sõites oli ühe reisisaatja funktsioon joosta suure kiviga bussist maha ja paigutada see alles liikuva bussi ratta ette - bussil polnud käsipidurit ja kuidagi pidi seda ju paigal hoidma. Tänane buss oli aga nii VIP, et isegi inimkäsipidurit polnud vaja.

















Värske ametiühingulasena on mul natuke raske seda hinda mõista. OK - bensiin maksab kohalikele 1 kroon liitri eest. Aga kui kaua maksavad bussifirmad sellise raha eest tagasi Volvo-busside tasu? Kui vähe saavad bussijuhid ja reisisaatjad palka?

Kuigi mul on sageli siin halb tunne selle pärast, et mind teenindavad inimesed nii vähe raha saavad, kauplen siiski alati kui võimalik hinda hoolega alla :) Näiteks, kui saime Katiga rongijaamas kaks pooleliitrist veepudelit 6 krooni asemel 5 krooniga, tundsime ennast tõeliste võitjatena :) Aga tegelikult, kui nüüd aus olla, oli tookord asi selles, et me saime veel hindadest halvasti aru. Arvasime, et meilt küsiti 60 krooni ja saime 10 krooni hinnast maha...

Eriti suur on kontrast nende busside ja ülejäänud sõidukite vahel. Need minibussid, millega eile sõitsime, olid üsna vanad, äkki isegi 70ndatest. Möirgasid igal juhul loomakombel.

















Taksod on siin ka üldjuhul kohalik toodang Saipa või Samand, autod vanad Peugeot'd, KIAd ja muu soodne pudi-padi, mida maanteid ääristavates arvukates töökodades päevast päeva üles kõpitsetakse. Seega vahelduseks ennast kolme takso-otsa hinnaga võrdse summa eest 7 tundi VIPina tunda on lahe :)

Iraani sotsiaalsüsteemist

See vanahärra, kellega Marvdashtist Shirazi sõitsime, oli tõeline leid. Mitte ainult sellepärast, et ta meie bussisõidu eest ise maksis. Sellepärast, et temaga oli tõeliselt huvitav vestelda. Ta oli 70ndatel Texase ülikoolis kõrghariduse omandanud ning sai meiega üle 30 aasta esimest korda inglise keelt rääkida. Väga hästi rääkis, muide.

Kuna teadsin, et mu kolleegid küsivad Iraani tööturu ja sotsiaalse turvalisuse kohta, kasutasin kohe võimalust, et selle kohta pärida. Tuleb välja, et olukord pole sugugi kehvem kui meil. Tõsi, töötuse puhul riik kuigi suurt kaitset ei paku - paar kuud kehtib tervisekindlustus ja inimene saab tillukest toimetulekutetust. Aga siis on ka kõik - tuleb ise hakkama saada.

Samas maksavad töötajad (või tööandjad - seda täpselt aru ei saanud) kindlustusmaksu, mis tähendab, et kui inimene on umbes 20 aastat töötanud ja kindlustusmaksu maksnud, siis on ta elu lõpuni täielikult kindlustatud. Väidetavalt hõlmab see kindlustus nii tervise- kui ka töötuskindlustust, aga jällegi - ei julge 100% kinnitada. Samas ei oska ma öelda, kui raske või kerge on Iraanis 20 aastat ametlikku tööstaaži koguda.

















PS! Pildilolev banaanikastide otsas peesitav vanamees on illustreeriva tähendusega - tegemist ei ole meie jutukaaslaseks olnud onuga, vaid lihtsalt tänu heale õnnele ja tublile Canoni fotokale liikuva auto akna kaudu tabatud "iluga".

Puhkust on inimestel aastas 30 päeva. Avalikus sektoris töötavad inimesed saavad sellel ajal valitsuselt kuupalga ulatuses puhkuseraha, erasektoris maksab puhkuseraha tööandja ja seda üldjuhul paremini kui valitsus. Meie vestluskaaslane saab näiteks lisaks 30 makstud puhkusepäevale ka 13. kuupalga. Tema sõnul eelistabki enamus inimesi erasektoris töötamist, sest seal makstakse oluliselt paremini.

Tööpäev on Iraanis keskmiselt 8 tundi, töönädal aga meie viie päeva asemel kuus päeva. Puhkepäev on siin ainult reede, mis näeb välja täpselt nagu meie pühapäev - inimesed on peredega väljas, naudivad vaba aega parkides, linnatänavatel jalutades. Ja paljud poed ning isegi turud on suletud. Lisaks reedele on poolvaba ehk lühendatud tööpäev ka neljapäev.

Kuigi Eestist lahkudes oli viimaseks teemaks pensioniea tõstmine, unustasin siiski küsida, kui vanalt iraanlased pensionile lähevad :) Aga õnneks on kõik info olemas siin. Lühidalt kokku võttes, Iraani pensionisüsteem on võrdlemisi helde. 30 aastat töötanud inimene võib pensionile minna siis, kui soovib, 10aastase tööstaažiga mees peab ootama 65aastaseks saamiseni, naine 60ni.

Vanaduspensionimakse suurust arvutatakse nii, et viimase 24 kuu keskmisest töötasust 1/35 korrutada töötatud aastate hulgaga. Mina saaksin oma tänase tööstaaži baasilt selle järgi juba rohkem kui meie riiklik alampalk ja kui töötan 30 aastat, võiksin minna 50aastaselt pensionile ja saada vägagi mõnusat pensionit. Vanaonu sõnul ongi siin inimeste pension üldjuhul 70% nende viimasest keskmisest töötasust. Ja pensioni maksab valitsus, inimesed ise pensioniks raha ei kogu.

Naised moodustavad kogu tööjõust umbes 20%. Kui töötav naine jääb lapsehooduspuhkusele, saab ta 9 kuu jooksul pärast lapse sündi täispalka. Selle peale ütlen ma RESPECT! Eesti on OECD sõnul ühe kõige heldema vanemahüvitissüsteemiga riik - tundub, et Iraan ei ole väga kaugel maas :) Samas pole riigil ületamatult raske helde olla, kui riigieelarvet pumbatakse välja maapõuest.

Aga siiski, onu inglise keel oli kohati natuke roostes. Kõigest ma ilmselt päris hästi aru ei saanud. Eks püüan ülejäänud reisi ajal kellegi peal double-checki teha.

Persepolis - nojah...

Neile üksikuile, kes on käinud Iraanis, aga mitte Persepolises, kuid on külastanud Ateena kuulsamaid varemekomplekse, võin kinnitada - te pole paljust ilma jäänud. Persepolis koosneb nimelt 2-3 hektari suurusest platsist, kus on sambad ja kivitükid ja portaalid ja trepid. Kõik see, mis ajalooraamatute piltide pealt niigi hästi meeles.







Muljetavaldav oli ehk see, kui peent kivireljeefi kunsti valdasid Dariuse ja Xerxese aegsed ehitajad. Kivist vanameestel oli iga üksik kivist habemekarv kenasti krussi keeratud. Aga siiski, tahtmata alavääristada kuidagi Persepolise tähtsust maailma kunstiajaloos, pean tõdema, et see kohustuslik osa igast Iraani-reisist oli meie reisi jooksul saadud kogemustest minu jaoks üks tagasihoidlikumaid. Eks oma osa mängib ka see, et suur osa Persepolise liivakõrbe seest avastatud väärtustest on laia maailma erinevatesse muuseumidesse laiali tassitud.


































Täna oli tõeline säästupäev. Meie kulutused kolme inimese peale olid järgmised:

• toidu ostsime kaasa 30 krooni eest
• hotellist bussijaama jalgsi ehk tasuta
  
• minibussiga Marvdashti 15 krooni
• takso Marvdashtist 12 km kaugusele Persepolisesse 20 krooni
• sissepääs Persepolisesse 15 krooni
• ainus apsakas - jälekange lahustuv kohvi Persepolises 30 krooni
• Persepolisest Marvdashti takso 15 krooni (läbirääkimisoskusted paranevad iga hetkega :))
• minibuss Marvdashtist Shirazi tasuta, sest üks tore härra, kellega bussis juttu rääkisime, maksis meie eest 15 krooni sõiduraha kinni
• tagasi hotelli läksime jälle jala ja õhtusöögi ostsime 23 krooni eest.

Ehk siis päevapeale kulutasime kokku 148 krooni, see teeb ühe inimese kohta ca 50 krooni. Tehtagu järgi :)

Vihm kõrbes! Mismõttes!

... ehk siis mis te arvate, kas meil jäi tänane Persepolise retk tegemata või jah?

















Ärkasime hommikul vihma saatel, aga sättisime end siiski minekule. Oleme ju ikkagi kuival aastaajal kõrbes, mis see väike sabin ikka teha saab. Küll ta järgi jääb... Jäigi ta jeeeeeee!!!! :(

Hakkas hoopis kõvemini sadama ja ilm läks jube külmaks. Algul väikse sabina saatel 2 km kaugusele bussijaama vantsides leidsime kollektiivselt, et ma olen ikka paras totu, et märja ilmaga plätude ja sokkidega ning ilma fliisita välja tulin. PS! olgu siinkohal selgeks tehtud, et plätud ja sokid ei ole Iraanis TOP1 fashion disaster. Kombekad naised (nagu mina :)) ei näita nimelt ka plätude puhul oma varbaid. Ja ei olnud ma totu midagi - 2 tundi hiljem hotellitoas olin ülimalt õnnelik oma kuivas fliisis ja hiljem, kui välja läksime, sain jälga tõmmata ka kuivad tossud.

Tänane päev läks vihma tõttu suht raisku. Läksime hommikul bussijaama, sõime seal hommikusööki ja kaanisime topside viisi kuuma teed, saatsime internetikohvikust kodustele kallitele kirja ja tulime sama targalt taksoga linna tagasi. Taksojuht, vana s---pea, pani meid veel hotellist 300 meetri kaugusel maha, sest tal oli nii mugavam. Meie pidime aga vihmas kahesuunalisest ja 100realisest ülitiheda liiklusega tänavast läbimärjade ja siniseks külmunutena kuidagi üle saama.

Hotellis kostitasime endid kuuma dušiga ja pugesime teki alla unele. Õhtul kondasime pisut linnas ringi ja käisime ühes korralikus traditsioonilises restoranis kehvale päevale kompensatsiooni saamas. Loodame paremale õnnele homme.

Briljantidest maja ja palju muud vahvat veinipealinnas

Külastasime täna Shirazi vaatamisväärsusi - linna suurimat mošeed, Zandi ajastust pärit lossi, milles oli väga lahe fotonäitus eelmise sajandi alguse Shirazist. Linn oli juba siis fotode järgi hiigelsuur, fotosilm kauget linna piiri kujutada ei suutnud.

Kõige huvitavam aga oli see, et fotonäituse järgi on meestemood teinud 100 aastaga läbi totaalse muutuse - loobutud on peakatetest, pikkadest mantlitest, puhvis pükstest jne. Naised aga näevad enam vähem samasugused välja. Eks traditsioonidele tuleb truuks jääda, vähemalt osaliselt.

Siis käisime pargis lugemas ja puhkamas, misjärel külastasime üht hoonet, millest kaunimat ei ole mina veel näinud. Shah Cheragh pühamu on seestpoolt üleni ülipeene peegelmosaiigiga kaetud, mis paistab silmale, nagu oleks sisemus briljantidest laotud. Oehh... vanas eas veel saavad silmad säherdust ilu näha... hõhhh....






































Homme siis Farsi provintsi põhiline tõmbenumber, iidne Pärsia linn Persepolis!