Jõudsime oma meeletult Teherani-seikluselt tagasi hotelli veerand 2 öösel, pidin veel pakkima ja kell 4 hommikul pidi mind hotelli ees ootama juba takso. Kati ja Aivo jätkasid oma reisi veel kaks nädalat ja jäid päevakeseks veel Teherani. Mul on alati väga kõva reisipalavik ja nüüd oli see suurem kui kunagi varem. Ma olin nii väsinud, et ma valutasin üleni, ma tahtsin kohutavalt magada, aga vähem kui kolme tunni pärast oli väljasõit Teheranist. Ja ma muretsesin väga sellepärast, et pidin tagasitee ette võtma üksinda.
Panin kaks äratuskella helisema ja lasin kiirelt sõba silmale, lohutades ennast mõttega, et niipea, kui lennuk õhku tõuseb, nõuan endale pudeli veini ja keeran pärast selle kiiret allakulistamist tuttu. Taksojuht jäi hiljaks ja tegi selliseid manöövreid, nagu ta ei teaks täpselt, kuidas lennujaama jõuda. Jõudsin lennujaama 2 tundi enne väljalendu ja suurem osa sellest ajast kulus väsimuse, õhupuuduse ja palavuse käes check-in järjekorras seistes.
Lennukis istusin viimases reas, kus istmeid ei olnud võimalik taha lasta ja minu ees olev iste vajus minu iga-iraanlanna-unistuste-ninast 30 cm kaugusele. Aga kuna ma sain mõne aja pärast oma veini kätte, siis olin nõus ka sellistes tingimustes magama. Naljakas oli sealjuures see, et minu ees olevas reas üks iste oli katki ja ei käinud samuti taha. Sellel istuv mees hakkas seepeale agaralt endale kohta business classis nõudma...
Reisi ajal sain tuttavaks ka oma kõrvalistujatega. Üks iiri tädi oli väga üllatunud kuuldes, et mul kulus temaga väga sarnase Iraani-reisi jaoks raha vähem kui 1000 eurot – tema reis maksis nimelt 6000 dollarit. Ja üks iraanlasest professor (jälle...) tegi mulle teaduslikust vaatepunktist selgeks, et kui jumal on mingi energia, siis peaks seda olema võimalik mõõta. Kuna seda aga ei ole võimalik teha, siis ei ole järelikult ka jumalat olemas. Niipalju siis tüüpilistest iraanlastest ja tema sügavast usust...
Londonis sain pikalt oodata ja üsna varsti olingi Helsingis, kus mind tervitas juba lennujaamas kodune kallis ja umbes 5 kraadi sooja.
Reisi järelduseks saan öelda, et olen vastik küüniline suure ego ja teravate hammastega väike eestlane, armastan südamest oma 5kuise talve ja üldjuhul niru suvega kodumaad ja selle vaikivaid umbusklikke elanikke :) Vot!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar