Käisime hommikul Ameri-Ha majas, ühes Kashani uhkeimas vanas häärberis, mis kubises ekskursioonil olevatest koolipoistest. Ja no nad olid lausa vastikud. Nad karjusid meile kõik üksteisevõidu tervitusi ja meil ei olnud mingit võimalust maja vaatamisväärsustega tutvuda, sest pidime end poiste pealetükkivate tähelepanuavalduste eest kaitsma.
Ehk siis ma püüdsin leida maja arvukatest ruumidest pimedamat nurka, kuhu varjuda. Sest alati, kui mõni poiss mind silmas, hakkas ta karjuma “Hello missis! Where you from! What your name! I love you!” Tundub, et oli mingi üleriigiline ekskursioonipäev, sest ükskõik, kuhu me ka ei läinud, kõik kohad, kõik tänavad olid karjuvaid lapsi täis.
Ainult Sultan Amiri mõnusalt jahedas saunahoones saime rahus istuda ja vaatamisväärsust imetleda. See oleks ka vist ainus vaatamisväärsus, mida Kashani külastajatele soovitada julgeksin :)
Kell 14.00 ehk siis väga kuumal ajal saime kokku eelmisel päeval meile tuttavaks saanud taksojuhiga, et ta meid ühte külla viiks. Ta hakkas meile meeldima sellepärast, et ta ei üritanud meid bussijaamas oma taksosse tirida, vaid seisis tagasihoidlikult oma auto kõrval. Ta oli kuidagi viisaka ja vaikse olemisega, ei rääkinud küll absoluutselt inglise keelt, aga oli kenasti siledaks kammitud ja tal olid tõsised lahked silmad. Seetõttu otsustasimegi, et tahame seda loomult eestlast meenutavat meest oma teejuhiks. Teepeal tegi ta meile selgeks, et ta on pärit Kashanist kirdes asuvast kõrbest. Eks seal elades tulebki mõelda pikalt enne tegutsemist – üleliigne energiakulu võib saada saatuslikuks :)
Abyaneh on huvitav küla seetõttu, et see on ehitatud täielikult kohalikest mägedest pärit punasest liivast. Küla oli tõeliselt võluv, aga taaskord tervitasid meid arvukad ekskursandid. Seekord vanemad, aga mitte kuigi palju väärikamad koolitüdrukud. Mõnusa vaheldusena mustadele kummitustele siblivad selles külas tänavatel ringi värviliste lilledega kaunistatud valgetes rättides vanatädid.
Tahtsime heast südamest osta nende käest midagi, aga nad müüsid ainult kuivatatud õunu ning muud träni, mis oli pehmelt öeldes kole ja pärines peaasjalikult Pakistanist. Ostsime siis 30 krooni eest mingit õunamahla taolist asja, mis pärast minu mehist proovilonksu osutus siiski õunaäädikaks. Kui küsisime, et mis pask see on, siis pööritati silmi stiilis “Mina ei tea midagi...”, sest raha oli ju kätte saadud.
Sõitsime siis mööda käänulist mägiteed läbi maalilise maastiku (loe: Helena jälle kaameratpidi aknaklaasis) tagasi Kashanisse ja mul oli rohketest elamustest ja suurest palavusest tekkinud tappev peavalu. Püüdsin seda siis paaritunnise uinakuga ravida, aga õnnetuseks oli meie hotelli taga laste mänguväljak ja sealt tulev kisa ületas mitmekordselt tänava mürataseme. Need lapsed nimelt suhtlevad omavahel vist ainult kiljudes. Aivo täheldas ka ükspäev, et talle tundub iraanlaste dialoogi jälgides alati, et nad karjuvad üksteise peale. Aga nad lihtsalt on sellised keevalised suhtlejad.
Kati püüdis reisi algul pildile sellise tillukese kaunitari. Tänase põhjal võin kindlalt öelda: ärge uskuge tema inglinägu, selle maski all on peidus küünistega kriiskav koletis!!!
Sellise päeva peale tunnen, et olen täiesti valmis naasma külma Eestisse, kus inimesed vaikivad või ütlevad ainult hädavajalikku. Ja täna tunnen taas, et laste saamine ei pruugi olla minu puhul veel niipea kuigi hea mõte...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar