Teherani suured valud ja veel suuremad võlud

Kuna meie lennureisid toimusid läbi Teherani, polnud meil muud valikut, kui veeta ka päev enne minu lahkumist selles hirmsas linnas. Juba teekond Teherani oli ebameeldiv – minu kõrvale pandi istuma üks teist mustadest kummitustest ehk harilik iraanlanna.

Kummitustest eristab neid naisi esiteks see, et need mustad kogud on alatasa mul tänaval jalus ja neist läbi kõndida ei ole lihtsalt võimalik. Täna minu kõrvale istunud kummitus aga oli eriline ka selle poolest, et tal haisesid jalad ja ta oli muidu ka sellise läppunud auraga. Niipea, kui see daam minu kõrvale istus, hakkas ta hoolega haisema. Ebameeldiv.

Meie soodushotell asus taas vana tuttava maailma koledaima peaväljaku Imam Khomeini väljaku lähistel. Nagu üks noormees meile hiljem rääkis, olevat see mees elu Iraanis konkreetselt peesse keeranud (excuse my French), seega vähemalt siin Teheranis väärivad väljak ja mees teineteist.

Sealt edasi läks kõik allamäge. Saime igal võimalusel taksojuhtidelt petta, ükski otsitud elamus ei saanud teoks, erinevad inglise keelt valdavad inimesed kippusid end meile külge kleepima. Tagatipuks lahkusime ühest pargikohvikust maksmata, sest vaatamata mu korduvatele täpsustavatele küsimustele enne tellimist, toodi meile arve ühe lisanulliga.

Läksime Aivoga siis manageriga arvet klaarima, ta hakkas meid kohe politseiga ähvardama. Kuna olin selleks ajaks juba veendunud, et Teheran on täielik pettumus, lasin oma viha vabalt valla. Ütlesin managerile, et muidugi kutsugu politsei, ma seletan hea meelega neile, kui rumalad inimesed temal tööl on. Lihtsas inglise ja kehakeele segus sai onule selgeks tehtud, et tema ajukääbikust teenindajad on tema, mitte meie mure. Aivo viskas küsitud 200 000 riaali asemel lauale 50 000 riaali ning me jalutasime ninad püsti (kuigi nüüd tunnistan ausalt, ka värisevi südame ja käsi) kohvikust minema.

Meie õnn pöördus aga, kui meie morne nägusid nähes tuli meiega vestlema üks noormees mootorratta seljas, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Mõne aja pärast oli ka Aivo kahtlused tema suhtes hajunud ja leidsime ennast noormehe uhkes kodus, kus jõime tema sugulasega esimest korda oma reisi jooksul alkoholi :):):)

Varsti sõitsime (jajah- ikka purjus peaga) ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus juht lasi kergelt signaali. Mõne hetke pärast sibas uksest välja üks kilekotiga tüüp, andis selle autoakna kaudu juhile, sai vastu kiirelt raha, ja läinud ta oligi. Olime olnud tunnistajaks alkoholiostule Iraani moodi – mõelge kui põnev!!! Tuleb välja, et eriti Teheranis elavad noored täiesti “normaalset” elu nö underground. Neil on metsikud sex-drugs-alcohol peod, nad sõidavad napsusena, ostavad oma usaldusisikutelt alkot, neil on tüdruksõbrad jne. Tuleb lihtsalt osata elada.

















Suundusime pärast alkovarude täiendamist Teherani servas asuva mäe nõlvale ja vahtisime seal poole ööni all orus üüratuna laiuvat tuledesäras Teherani. See oli täiuslik lõpp mu värvikale reisile :)